Andra Teede ja Ave Taavet

Andra Teede (1988) on eesti luuletaja, prosaist, dramaturg ja stsenarist. Kirjanduslikult mitmekülgne Teede debüteeris 2006. aastal luulekoguga „Takso Tallinna taevas“ (Verb). Ühtekokku on ta avaldanud üheksa luulekogu. Laiem publik tunneb teda aga ennekõike kui armastatud telesarja „Õnne 13“ pikaaegset stsenaristi. Kõige jämedamaid loorbereid on Teede siiamaani lõiganud näitekirjandusega – eriti Eesti elu-olu puudutavate, lihtsate inimeste lugusid omavahel põimivate näidenditega. Möödunudki aasta jääb tähistama Teede kirjanduslikku mitmekülgsust, sest mullu avaldas kirjanik oma esimese romaani „Kateriin ja kurjad onud“ (Varrak). Selles raamatus põimuvad omavahel autobiograafilisus ja fantaasialend: raamatu nimitegelane on autori eakaaslane, kes satub pärast Venemaa agressiooni algust majanduslikesse raskustesse ja hakkab pressima välja raha oma sõbranna vägivaldselt, parasjagu poliitiku karjääri küpsetavalt eksmehelt. Selline raamistik annab Teedele võimaluse käsitleda kaasaja akuutseid küsimusi alates pere- ja karjäärimudelitest ning majanduslikust toimetulekust kuni naiste ühiskondliku positsiooni ja enesetunnetuseni.

Ave Taavet (1988) on eesti animaator, kirjanik ja karikaturist. Taavet on juba mõnda aega joonistanud päevakajalisi karikatuure ajakirjale Vikerkaar, mille paremik on koondatud koos illustratsioonidest inspireeritud juttudega raamatusse „Karikaturisti eine“ (Kultuurileht, 2020), samuti on Taavet illustreerinud teistegi autorite raamatuid. 2020. aastate eesti novellikirjanduses on Taavet juba praeguseks kehtestanud ennast ühe keskse tegijana. Debüütnovellikogu „Valerahategija“ (Kultuurileht) ilmus 2020. aastal, mullu nägi ilmavalgust Taaveti kolmas raamat, samuti novellikogu „Kasukas“ (Puänt). Taaveti lood tõukuvad ilmselgelt Eesti elust, meie lähiajaloost ja/või igapäevasest rähklemisest, aga leiavad neile rähklemistele humoorikaid, sageli maagilis-realistlikke lahendusi, mille puhul võib aeg-ajalt tajuda võimet tõlkida eesti animatsioonipärandile omast lünklikku loogikat sõnakunstiks. Taavet armastab kelmikat, teravat, aga sooja absurdi, novell on tema jaoks mäng, mida ei ole võimalik kaotada – või kui ongi, siis ei tekita kaotus kunagi kurbust.