Graafiline romaan: Igor Kaasik, Joonas Sildre, Mari Laaniste

Harjumatu või pealiskaudne pilk ei pruugi teha koomiksil ja graafilisel romaanil suurt vahet. Vahe on aga suur, kuigi definitsioon pole rangelt paigas. Siiski võib öelda, et graafiline romaan on vorm, mis ühendab endas koomiksikunsti ja eepilise kirjanduse väljendusvahendid – see on raamatumahtu kasvanud lugu, mis on esitatud koomiksiribadena. Kui graafilise romaani ajalugu ulatub otsapidi 19. sajandi esimesse poolde, mistõttu on sellest nii Euroopas kui ka Ameerikas kujunenud praeguseks pikk traditsioon, siis Eestis on tegu veel suhteliselt vähetuntud žanriga, kuigi meilgi on juba ette näidata mõnigi sähvatus. Neist sähvatusist kõige eredamaks võib pidada illustraatori, karikaturisti ja koomiksikunstniku Joonas Sildre raamatut „Kahe heli vahel“ (Arvo Pärdi Keskus, 2018), mis kujutab maailmakuulsa helilooja elu- ja loomingukäiku isikupärases koomiksikunsti vormis. Mainida tasub ka Veiko Tammjärve töid – muu hulgas on ta avaldanud Andrus Kivirähki „Rehepapist“ kaheköitelise graafilise romaani (esimene osa 2021, teine osa 2022, kirjastaja Kraftwerk), samuti on ta nõidunud graafilise romaani vormi vendade Strugatskide legendaarse „Hukkunud Alpinisti hotelli“ (Vida Verde, 2020). Ent mida ikkagi graafiline romaan endast kujutab, milliseid kasutamata võimalusi veel endas peidab ning kas ja kuidas võib nimetatud väljendusviis mõjutada tavalise romaani käekäiku? Kõigest sellest ja muustki graafilise romaaniga seonduvast räägivad Tallinna Keskraamatukogus kirjastaja Igor Kaasik, koomiksikunstnik Joonas Sildre ja kunstiteadlane Mari Laaniste.