Katrin Ruus ja P. I. Filimonov

Katrin Ruus (1982) on eesti stsenarist, filmirežissöör ja novellist. Enne kirjandusse jõudmist lõikas Ruus loorbereid mitme täispika mängufilmiga nagu „Kirsitubakas“ (2014) või „Minu näoga onu“ (2017). Samuti noppis Ruus preemiaid ja äramärkimisi Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlustelt. Kirjandushuvilistele jäi Ruus (toona Katrin Tegova) silma kirjastuse Puänt korraldatud novellivõistluselt „Minu veider armastuslugu“, kui žürii tõstis esile Ruusi novelli „Armastus pärast“, mis andis ka nime võistluse parimaid töid koondavale raamatule „Armastus pärast ja teisi lugusid“ (Puänt, 2021). Mullu ilmuski Ruusi ilukirjanduslik debüütteos, novellikogu „Prügimaja Dionysos“, mille lood on ühtaegu argised ja grotesksed ning pakuvad laia ampluaad tegelaskujudest, kes on kas pahuksis oma suhete ja sedakaudu iseendaga ning kelle teekond iseendani käib üle hingeliste ja kehaliste takistuste. Mitme loo keskkond on Lõuna-Eesti, sh Tartu. Üldjoontes kirjeldab Ruus elu virvarri ja inimeste unistusi ning käkaskaelakäimisi suure kaasaelamisega, aeg-ajalt terava groteski ja mustagi humoorikusega. Või nagu öeldakse ühes Goodreadsi arvustuses: „kõrge ja madala paaristants“. Kogumikku kuuluv „Teraslind“, lugu üksi reisivast, oma seksuaalset ajalugu mõtestavast naisest, pälvis 2023. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna.

P. I. Filimonov (1975) on Eestis elav, vene keeles kirjutav luuletaja ja prosaist. Tähelepanu äratas juba Filimonovi debüütteos, kolme Tallinnas asuvasse korterisse asetuv ja rohketele humoorikas-filosoofilistele dialoogidele toetuv romaan „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“ (eesti k Kite, 2010, tlk Aare Pilv). Autori värskeimas teoses, tema kuuendas romaanis „Alicante“ (eesti k Tuum, 2024, tlk Ingrid Velbaum-Staub), rakendab ta oma iroonilise meele osavalt süžee teenistusse, kuna teose minajutustaja on Klimi-nimeline püstijalakoomik. Sedakaudu loob Filimonov omamaailma, milles on rõõmsalt koos tavaline ja ebatavaline: ühtaegu selgelt äratuntav 21. sajandi Eesti olustik, mida vaadatakse teravalt läbi vähemusrahvuse prisma, ning samas maagiline ja absurdnegi, ohtrate pöörete ja kirevate tegelaskujudega pikitud paralleelreaalsus. Teost arvustanud Kaupo Meiel resümeerib: „Kas elu on naljakas? Kas elu peab üldse naljakas olema? Neile küsimustele on „Alicante“ Klim vastuseid otsimas ja paneb ka lugeja seda tegema.“