Lilli Luuk ja Indrek Koff

Lilli Luuk (1976) on eesti kirjanik. Varem kunstiajaloolase ja õppejõuna tegutsenud Luugi ilukirjanduslik debüüt oli keskmisest hilisem, ent kohe pani ta märgi maha – tema ajakirjas Looming ilmunud debüütnovell „Auk“ pälvis 2018. aastal Tuglase novelliauhinna. Sellele on järgnenud tõeliselt erakordne ilukirjanduslik teekond, mida tähistavad lugejate kiidusõnad ja kaalukad auhinnad – juba praegu võib südamerahuga öelda, et Luuk on 2020. aastate eesti kirjanduse üks kõige olulisemaid prosaiste. Praeguseks on ta avaldanud kolm teost, neist värskeim on autori teine romaan „Ööema“ (Saadjärve kunstikeskus, 2024), mis pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia. „Ööema“ puhul meenuvad Merle Karusoo sõnad sellest, et rääkimata jutud käärivad mürgiks. Luuk jätkabki eesti kirjanduses nõnda olulist, Arved Viirlaiust Ene Mihkelsonini ulatuvat traditsiooni – võimalust tuua valguse kätte lähiajaloo rääkimata, inimeste hingedes käärinud lood. „Ööema“ keskmes on ühe pere kolm naist, eakad õed Hinge ja Virve ning nende tütar Krissu, kes hakkab ühe jõhvikalkäigu tagajärjel uurima oma suguvõsa lugusid, mille kaudu paljastub pehmelt öeldes raskete valikute ajajärk. Tuleb vaid imeks panna, et osa meie esivanemaid neist valikuist, igaüks oma hinda makstes, eluga läbi tuli.

Indrek Koff (1975) on eesti luuletaja, prosaist, näitekirjanik, tõlkija ja muusik. Koff alustas oma ilukirjanduslikku teekonda tõlkijana, ta on vahendanud prantsuse ja portugali keelest eesti keelde hulgaliselt väärtkirjandust, sealhulgas Michel Houellebecqi, Emmanuel Carrère’i, Maurice Maeterlincki, Claude Lévi-Straussi, Paolo Coelho ja Joaquim Maria Machado de Assisi loomingut. Koffi enda ilukirjandus paistab silma mitte ainult žanrilise mitmekesisuse, vaid ka katsetuslikkuse poolest – Koff tundub pidevalt otsivat väljenduslikke vahevorme. Selle kõige tuntum näide on „hüsteerilise traktaadi“ määratlust kandev „Eestluse elujõust“ (Härra Tee & proua Kohvi, 2010), leidlik ja vaimukas katse koondada kokku eesti keele käibeväljendid ning muuta need omaette tervikuks. Eesti uuemat lastekirjandust on pea võimatu kujutada ette ilma Indrek Koffi raamatuteta, tema viimatine teos „Kuhu lapsed said?“ (Härra Tee & proua Kohvi, 2021) (taas)tõstab efektselt ausse riimilis-rütmilise luule. Koffi värskeimat teost „Ära oota midagi“ (Varrak, 2025) pole samuti kerge žanriliselt paika asetada – tegu on graafilise romaaniga, milles mängivad võrdselt kaalukat rolli Koffi õhuline proosa, ukraina kunstniku Olena Londoni illustratsioonid ning Dan Mikkini kujundus. Koffi autobiograafiliste sugemetega raamat ammutab inspiratsiooni nõukogude ajast, autori ja tema vanaisa Herberti suhtest.