Mihhail Šiškin ja Harri Tiido

Mihhail Šiškin (1961) on vene kirjanik, üks hinnatumaid vene autoreid, kes on pälvinud kõik oma kodumaa kesksed kirjandusauhinnad – olgugi et 1996. aastast Šveitsis elav Šiškin on üks tulisemaid Putini Venemaa kriitikuid. Seda eriti pärast Ukraina sõja vallandumist. Vahetult pärast Venemaa kallaletungi avaldas Šiškin pöördumise, kus on muu hulgas kirjas: „Ma palun oma Venemaa ja oma rahva nimel ukrainlastelt andestust. Aga ma mõistan, et kõike seda, mis seal sünnib, ei ole võimalik andestada.“ Sõjast tulenevaid süü ja lunastuse ning Euroopa ja euroopaliku elutunde tuleviku küsimusi lahkab Šiškin põhjalikumalt esseeraamatus „Sõda või rahu?“ (Loomingu Raamatukogu, 2022, tlk Krista Räni ja Tiiu Relve). Oma kirjutistega astub Šiškin julgelt ja otsustavalt kahe tule vahele, ühel pool tema maailmavallutusest ülesköetud kaasmaalased, teisel pool need, kes ei suuda enam usaldada ühtegi venelast. Selle taustal ei tasu unustada, et Šiškin on ka silmapaistev Kirjasõna Vabariigi kodanik. Sellest annavad aimu ka tema eesti keeles ilmunud ilukirjanduslikud teosed. Esiteks Vene Bookeri preemiaga pärjatud „Izmaili vallutamine“ (1999, e k Koolibri, 2012, lk Meelis Lainvoo). Teiseks „Veenuse juus“ (2005, e k Varrak, 2010, tlk Jüri Ojamaa), mis sobiks paljude meelest esindama Šiškini loomelaadi, kuna selles põimuvad omavahel postmodernistlikud vormimängud ja ajatute teemade siiras käsitelu. Kolmandaks „Kiri sinule“ (2010, e k Varrak, 2013, tlk Veronika Einberg), vahetu armastuslugu, mille osalised ei hooli ei sõjast ega lahusolekust.