Verinoored

Kuidas iseloomustada sündmust nimega „Verinoored“? Alustuseks võib öelda, et selle nimetuse alla koonduvad esinema noored autorid, kellest me pole enamasti veel midagi suurt kuulnud. Muidugi võib sattuda sekka ka mõni erand, nagu seekord Elisabeth Heinsalu, Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooni üks silmapaistvamaid kujusid, kes on jõudnud praeguse aastanumbri sees avaldada ka oma esimese raamatu, luulekogu „Kui ma olin udu“ (Tuum). Sellegipoolest kinnitab Elisabethi-nimeline erand vähese tuntuse reeglit. Ent „Verinoorte“ traditsioonile saigi pandud alus selleks, et noortest autoritest, kellest pole olnud siiani eriti midagi kuulda, saaksid noore autorid, kellest on juba olnud üht-teist kuulda. See omakorda võimaldaks paarikümne aasta pärast koostada „Verinoortel“ esimest korda üles astunud ja tolleks hetkeks juba korraliku tuntuse kogunud autoritest eraldi nimekirja. Tundub kindel, et see saab olema uhke. Seega: „Verinoored“ pakub võimalust ammutada uue kirjanduse lätetelt, unustada korraks vanemate kirjanduspõlvkondade rähklused ning olla osaline värske kirjanduspõlvkonna tekke juures. Huviliste ette astuvad lisaks Elisabeth Heinsalule ka Triinu Kree, Markus Lehtsalu, Madar Mändoja, Martin Mändoja, Mirt Mändoja, Grete Sallo ja Hella Õitspuu.