Maarja Jaanits
Sellal, kui suvekuum vallutas kevadist Tallinna, sulgus väike grupp inimesi vabatahtlikult jahedasse kinosaali. Selle kõige tulemusena ei saa nüüd päris öelda, et HeadRead on alanud, aga samas ei saa ka päris öelda, et ta mitte alanud ei ole … igatahes need, kes festivali kava tõsiselt võtavad, said pärast filmi „Stieg Larsson: mees, kes mängis tulega“ linastust esimese risti auga kirja panna.
Sedapuhku ei saa küll nüüd öelda, et kirjandus või festivalid poliitikast ja tõsisematest teemadest kauge kaarega mööda käiks ning ehk omandab peale seda filmi ka Millenniumi sari vähe sügavamaid varjundeid, kui mõelda, et võibolla nordic noir (või vähemalt Millenniumi sari) ei seisnegi niivõrd kangelaste tarbeks ja lugeja õdustamiseks noir’i välja mõtlemises kuivõrd päriselust võetud noir’i tarbeks ja lugejate õdustamiseks kangelaste ning lõppude ja kokkuviidavate otste välja mõtlemises.
Nagu lubatud, ei olnud see dokumentaal mõeldud portreteerima Stieg Larssonit kui krimikirjanikku vaid pigem kui inimest, kes on oma elu pühendanud Rootsi paremäärmuslusel silma peal hoidmisele, alates seitsmekümnendatest, mil need jõud poliitilisel maastikul üldsuse tähelepanu mitte tõmbavas marginaalsuses tegutsesid, kuni 2000ndate alguseni, mil sellelt baasilt juba parlamenti sihtiva parteini jõutud. Millenniumi sari oleks sealjuures peaaegu nagu tööõnnetus, väike kujutluspilt, mis omatahtsi suureks paisus – inimestel on ju ikka hobisid, kes koob sokke, kes harrastab mootorsaekujurlust, kes kirjutab ülemaailmseid bestseller-klassikuid…
Kui filmist, eriti just esimeses pooles, jäi õhku heljuma üksjagu viha, vägivalda ja hirmu, mida kaadrid Rootsi varasuvises idüllis tukkuvast lapsepõlvekodust enam päriselt lahutada ei suutnud, siis järgneva vestluse (Anton Shekhovtsov ja Andres Kasekamp) akadeemiline mõõdukus oli vägagi tervitatav lõpetuses kinopildi dramaatilisele intensiivsusele. Nõnda sai vaataja aimu paremäärmusluse poliitilisest olukorrast tänapäeva Euroopas (Stieg Larssoni surmast on möödas ju üle 14 aasta), Eestis ja Eesti naabruses. Ühtlasi ka ehk pisut ideid selles osas, et mis võiks olla sellise populaarsuse kasvu taga ja kuidas ükski partei ega poliitiline jõud ei ole kunagi vaakumis. Valijad valivad alati millegi vahel ja seda mitte tühjalt kohalt vaid varasema poolehoiu, pettumuste ja isikliku poliitilise suundumuse taustalt, nõnda ei ole ka konkurents erinevate parteide vahel võrdne konkurents kõigi häälte vahel vaid alati ka lokaalne konkurents parem-vasak skaala mingis konkreetses nurgas saada olevate häälte peale.
Et siis, kuna elame demokraatlikus süsteemis, siis lõpuks jõuab kõik ikkagi parteipoliitikani välja. Ning Stieg Larsson hoiatab – demokraatia ei ole kunagi midagi iseenesestmõistetavat, iga põlvkond peab ise ja uuesti aktiivselt hea seisma sellistel kokkulepetel toimiva ühiskonna kestmise eest. (Küllap ei ole neid inimesi vähe, kel paljalt sõna poliitika kuulmisest silmad klaasistuma hakkavad ja mõte automaatselt suvise rannapuhkuse, viimati loetud raamatu, hõõruvate kingade või õhtusöögi juurde hüppavad, aga üle ja ümber sellest ka ei saa – kuidagi peab see võim ikkagi jagatud saama ja kuidagi peab meie kõigi kollektiivsete ressursside ja lepete üle otsustatud ja kamandatud saama.)
Selles võib temaga ilmselgelt nõustuda. Lisaks rääkis Larsson, et oluline on avalikult otsa vaadata sellele, mida oleks ehk mugavam kuhugi nurga taha ära unustada. Küllap suur hulk inimesi tahaks näiteks hea meelega elada maailmas, kus viha, vägivalla ja hirmu võib rahumeeli ära unustada ning keskenduda meeldiva ja meeldiva vahel valimisele rahulikus üksmeeles, aga ka parimas utoopias vist jääb ikkagi nii, et iga üksikisikki võib inimeseksolemise tumedamad hoovused ikkagi peeglist üles leida, kui piisava tähelepanelikkusega vaadata taipab (mistap ka düstoopia üks populaarne žanr kipub olema). Mis siis veel ühiskonnast rääkida…
Aga vast see kõik ei olegi üldse nii masendav kui tundub. Viha, vägivald ja hirm, olgu need siis indiviidi tasandil, pereringis, kogukonnas, riigis või rahvusvahelisel tasandil, on vast sama vanad kui inimkond, ometi on neist hoolimata (ning samas ka tänu neile) suudetud ühiskondliku arengu osas nii mõndagi ära teha. Viha ja hirm kui lahutamatu osa inimpsühholoogiast on nagu kööginuga, aidates meil inimesena hakkida porgandeid ja kapsaid, kui taipame vaid õigest otsast kinni võtta ning tera vajalikku kohta suunata (sest ega asjata öelda, et viha annab jõudu ning hirm aitab elus püsida), samas kui krimikirjanduse klassikud ja politseiuudised võivad küllalt tuua näiteid sellest, kuidas ainus põhimõtteline vahe kööginoa ja mõrvarelva vahel tuleb seda hoidvast käest.
Ärgem kartkem siis neist asjust valjul häälel rääkida või enesele tunnistada, et pole meil nende kööginugadega kaugeltki nii hästi kui võiks olla. Ja ei maksa ka unustada, et olgugi, et väiksemas plaanis on vägivald vaid terekäest rusika tegemise kaugusel (ja sellest kuidas rusikaid hoopis leivataigna peal rakendada peaks ka rääkima), siis suures plaanis oleme vägivalla (eeldatavasti heal eesmärgil) kasutamise ja võimu monopoli andnud riigile – riik on aga inimesed ja inimesed on … eks see, mis nii ühiskondlikust kui isiklikust peeglist paistab.
Filmi (ilma vestluseta) näitab Sõprus uuesti laupäeval, 25. mail kell 18.00.
Ja olgugi, et filmi fookuses ei ole Stieg Larsson kui krimiautor, siis tundub mulle, et kõigile Lisbeth Salanderi ja Mikael Blomkvisti austajatel tasuks sellegipoolest tulla ja teha see kummardus läbi fiktsiooni taustakardinate autori elutöö argipäeva, mis intensiivsuses nii mõneski mõttes raamatukangelastele alla ei jää.