Andrei Ivanov

Andrei Ivanov (1971) on romaanikirjanik, kellest on kujunenud omaette nähtus, mis ei taha hästi eesti kirjandusse ära mahtuda. Ivanovi puhul on selgelt tajuda tõsiasja, et kõnekal kirjandusel puudub kodumaa, sest ta leiab asukoha kõikjal, üle erinevate piiride ja teiselpool piire, kuid samas ei jää ta kusagile juurduma, selleks on ta vaim liiga rahutu. Ivanov on ise korduvalt rõhutanud oma kirjanduse universaalsust, seda nii vormilises kui sisulises plaanis. Tema inspiratsiooniallikad ei pärine sageli ei Eestist ega Venemaalt – alustades Louis-Ferdinand Céline’i loomingust, kelle intensiivse ja manava stiili jälgi võib Ivanovi loomingus selgelt tajuda ning lõpetades Lollandi nimelise Taani saarega, kuhu kandub ka mitme Ivanovi romaani tegevustik. Sisuliselt võib Ivanovi liigitada eksistentsialistiks, kuna ta on pidanud oluliseks inimese võimet eristada illusioone tegelikkusest – ning sellega tegeleb Ivanov oma romaanides ühtaegu sarkastilise halastamatusega kui ka siirusega, milles puuduvad reservatsioonid. Iga Ivanovi raamat on sündmus, tema värskeim teos – Skandinaavia-triloogia kolmas osa „Kuutõbise pihtimus“ (Varrak, 2015, tlk Veronika Einberg) – pole muidugi mingi erand. Pühapäeval, 31. mail kl 15 esineb Ivanov Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestleb Ivanovi üks tuntumaid fänne ja asjatundjaid Tarmo Jüristo.