Michael Mortimer

Pseudonüümi Michael Mortimer taha peidab ennast kirjanikeduo Daniel Sjölin (1977) ja Jerker Virdborg (1971). Mõlemad autorid on leidnud tunnustust ka oma nime all kirjutades. Daniel Sjölini 2007. aastal ilmunud “Världens sista roman” (“Maailma viimane romaan”) kandideeris Rootsi kõige mainekamale Augusti auhinnale, samuti on ta kogunud tuntust kriitikuna ja
kirjandusteemalise telessaate “Babel” juhina. Jerker Virdborg on avaldanud viis romaani, mille eest ta on noppinud oma kodumaal hulgaliselt auhindu, juba tema debüütromaan “Svarta krabba” (“Must krabi”) tekitas palju vastukaja. “Musta krabi” süngest, düstoopilisest alatoonist pole raske leida sarnasusi Michael Mortimeri loodud maailmadega. Mortimeri esimene raamat “Neitsikivi” (Helios, 2014, tlk Maris Sõrmus) ja selle järjed “Põgenemine paradiisist” (Helios, 2014, tlk Maris Sõrmus) ja “Vereõed” (Helios, 2016, tlk Inna Rosar) on pöörase fantaasialennuga
ilukirjanduslikud eksperimendid. Sündmuste ahela vallandavad ühe rootsi teadlase 18. sajandi keskel Uus-Meremaalt leitud müstilised kivid, mida on teiste hulgas enda käes hoidnud Goethe ja Stalin. Üks kividest satub Ida Nordlundi nimelise üliõpilase kätte, kes paisatakse suurtesse sekeldustesse – teda ootavad mõrvasüüditus, põgenemine, minevikusaladused,
kummalised hundid ja veel kummalisemad kajakad. Loo taustal aga püsib laiem küsimus inimkonna teaduslike saavutuste ja keskkonda hävitava käitumise vahelisest vastuolust.