Verinoored

„Ma ütlen veel üks kord: noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi“ – need rahvasuust pärit sõnad, mis kõlavad populaarses laulus „Pea õits’vad lilled“, sisaldavad midagi aegumatut. Neis on kirjas mõte, mida väljendati juba läänemaise kultuuri esimestes tekstides. Näiteks kirjutab antiikaja esimene ja suurim poetess Sappho ühes oma fragmendis nii: „“Neitsilik meel, neitsilik meel, miks on sul rutt mind jättes?“ / „Iialgi ma, iialgi ma teist korda ei või tulla““ (tlk Ellen Niit ja Valmen Hallap). Nooruse kaunidus ja lühidus omandab üha sügavamaid ja selgemaid toone, mida vanemaks me saame. Sest nooruses on inimese seos olevikuga kõige vahetum: maailm kuulub avastamisele, just nüüd, just siin. Ja need, kes pole enam noored, tunnevad sellest avastuslikkuse jõust siirast rõõmu – kaob ainult iga üksiku inimese noorus, mitte noorus ise. Olete teretulnud kuulama praeguse hetke uusi kirjanduslikke hääli, keda esindavad Harald Rainer Ainla, Laura Kell, Joonas Koff, Rasmus Kuningas, Ramona Mägi, Marcus Müürsepp, Liine Palu, Anna Maria Rüütmann, Sirli Staub, Marianna Vaga ja Joonas Väli.