Jan Kaus
Läänelikus mõtlemises istub sügavalt sees vastasseis natura vs cultura. Samas annab keelt väga hästi võrrelda loodusega – mõlemas on liigirikkus otsustava tähtsusega. Nagu looduseski, on keele paljud liigid ohustatud või juba välja surnud. Mõelgem kas või läänemeresoome keeltele, mille puu mitmed oksad on raagus või langetamas viimaseid lehti – mälestused neist lehtedest koonduvad sõnaraamatutes, ajalugudes või miks mitte, tõlgetes.
Kuna keelele on liigirikkus sama omane ja loomulik kui loodusele, siis on tõlkimine – liikide vaheline suhtlus ja sümbioos – keelde sisse kodeeritud. Põhjuseks keelte olemuslik erinevus: isegi siis, kui eri keeltes võivad sõnade tähendusväljad olla sarnased, ei ole need reeglina identsed, erinevad keeled peegeldavad erinevaid meelelaade – selles peitubki keelelise liigirikkuse tuum. Aga liigirikkus ei saa koosneda suletud kooslustest, mis asuvad vaakumis. Liigid peavad suhtlema, mõjuma ja mõjutatud saama ning selle suhtluse keskmes asuvad tõlkijad. Ilma tõlkijateta lakkaksidki ehk keeled suhtlemast, mõjumast ja sedakaudu ehk ka toimimast.
*
Tõlkimist ei pea vaatama ainult erialainimeste siseasjana. Jõudsingi sellele mõttele seoses sõnaga „keel“, mida kasutatakse sageli ainsuses, kuigi on selge, et keel on oma olemuselt mitmuslik. Iga keel koosneb kõnekeelest ja kirjakeelest, mille vahel on rohkem erinevusi, kui tajume. Kõnekeel omakorda võib sisaldada geograafilisi, seisuslikke, ealisi jt. erisusi. Võib isegi öelda, et keeli on sama palju kui inimesi: kasutades küll ühtainsat lingvistilist registrit (näiteks eesti keelt), mõjutab iga eestlase isiklik keelekasutus tema kõneaktides keele üldisi reegleid, meelelaad vormib ütlemislaadi. Isegi kui kõneakti käigus tabavad kirjakeele reegleid vaid vaevu aimatavad (pinna)virvendused, ei kummuta see virvenduste tõsiasja. Õigem kui öelda, et „me kasutame keelt“, oleks öelda, et „me kasutame keeli“, st üldisse, kokkulepitud keelde tekib igas kõneaktis mingeid erisusi, lahknevusi, uuendusi – kõneakt on kahe või enama keelekasutuse põrkumine või põimumine (kuidas kunagi).
*
Tõlkimisel ei tohiks unustada tõsiasja, et tõlgitakse mitte ainult sõnu, vaid ka ütlemisviisi, autori mõtteviisi rütme. Parim tõlkimine tähendab tõlkija ja tõlgitava sünkroonset hingamist. Tõsi, see on alati ajutine, hetkeline, mõeldud katkema – aga sama intensiivne kui ükskõik missugune muu läheduse kogemus.
Enamgi: tõlkides õpin ma mitte ainult tõlgitava, vaid ka tõlkija, st iseenda keelt. Ma hakkan paremini mõistma omaenda sõnade ja väljendite tähendusi.
Seetõttu pole tõlkimine kunagi lõpuni objektiivne, kuigi objektiivsuse taotlust ei tohi tõlkides kunagi hüljata ega unustada. Küsimus pole siin ainult tõlkimise kontseptsioonis: kas tõlge peab silmas pidama ennekõike originaalitruudust või fakti, et see on alati ka uus, iseseisev tekst. Küsimus on tõlkija isiksuses, tema kogemuses, valikutes, ideedes ja kinnisideedes, tema taotlustes ja kartustes, mille mõjul võib tõlkija mõnikord tahtmatultki võimendada mõnda originaali motiivi või aspekti ja lahjendada teist. Tõlkija kõneleb autori mõtteid, kuid oma sõnadega – teisi pole tal kusagilt võtta.
*
Aga kas pole mitte nii, et me tegeleme tõlkimisega igapäevaselt ja seetõttu paratamatult? Wittgenstein on kirjutanud, et meie keele piirid määravad ühtlasi ära meie maailma piirid. Kogemuste, reaktsioonide, tunnete ja mõtete pooltoone-varjundeid, põimumisi või nüansse on raske, sageli võimatu sõnastada, sest keel ei jõua kunagi katta maailma, meie kujutluste ja seda ümbritseva tegelikkuse kirevust ja komplekssust (meenutagem Borgese kõikemäletavat Funest!). Ometi pole teisiti võimalik: me peame püüdma tõlkida omaenda reaktsioone, mõtteid ja tundeid kõneks ja tõlkima kõiksuse, ühiskonna ja teiste olendite kõnet enda mõistmisse ja enda mõistmiseks. Selleks et valesti mõistmised ei ületaks kriitilist piiri.
*
Ilukirjanduse tõlkimine tundubki ses vaates lihtsalt eriti metoodiline, erakordselt keskendunud katse mõista teist inimest, teist teadvust, selle teadvuse keelelist, kirja pandud väljendust. Millest järeldub, et ilukirjanduse tõlkimise keskset taotlust saab kergesti kanda üle kirjasõnast igasugusesse inimestevahelisse interaktsiooni. Mõista või mitte mõista – siin pole küsimustki!
