Arutelu „Kirjanduse mõjust“

Olgugi et eestikeelsest kirjasõnast kõneledes on võimalik apelleerida Eesti riigi põhiseaduse preambulale, tundub kirjanduse ühiskondlik roll tasapisi taanduvat. Kuna raamatute tiraažid langevad, on sellest võimalik järeldada, et lugevate inimeste ring tõmbub aegamisi koomale. Visuaalne suhtluskeel võimaldab küll uusi kirjanduse esitamise viise, ent paberile trükitud sõnadest, mis ootavad, et lugeja pilk neid läidaks, pole kirjandusel võimalik loobuda. Või on? Kas kunagi asendavad audiovisuaalsed vormid lugemise täielikult? Mõnegi naaberriigi audioraamatute edu võib osutada just sellisele tendentsile. Kas muutused vormis aitaksid säilitada sisulist kaalu? Või ootab näiteks raamatukogusid midagi sarnast kirikutele – kui viimased on mõnelgi pool Lääne-Euroopas muudetud koguduse puudumise tõttu raamatukogudeks, restoranideks või ööklubideks, siis kas raamatukogude saatuseks on vormuda aegamisi ümber sotsiaal- ja vabaajakeskusteks, ning raamatuid loevad hüljatud ostukeskustesse rajatud hoidlates veel mõned üksikud pühendunud, kelle häält pole ringhäälingute meelelahutuslikus ringluses enam ülepea kuulda? Kirjanduse ühiskondlikust kaalust kogunevad meie festivalile rääkima kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu pikaaegne esimees Tiit Aleksejev, kirjanduse mitmekülgne eestkõneleja, kirjastaja ja Loomingu Raamatukogu toimetuse liige Elisa-Johanna Liiv, ajakirja Värske Rõhk tegevtoimetaja Saara Liisa Jõerand ja Eesti üks tuntumaid kirjandusõpetajaid Anu Kell.