Piret Jaaks ja Sveta Grigorjeva

Piret Jaaks (1980) on eesti proosa- ja näitekirjanik ning stsenarist. Kirjandusse tuli ta kirjandusrühmituse Tartu NAK liikmena nullindate alguses, kui hakkas avaldama lühiproosat. Laiemat tähelepanu pälvis Jaaks 2011. aastal, mil ta võitis lahkumineku traumast rääkiva näidendiga „Näha roosat elevanti“ Eesti Teatriagentuuri näidendivõistluse. Sellele järgnes maagilis-realistliku lühiproosa kogumik „Linnalegend“ (Ji, 2015), mille eest tunnustati Jaaksi Betti Alveri debüüdiauhinnaga. Tänaseks on tal ilmunud kuus proosaraamatut ja enam kui kakskümmend draamateksti, mida on mängitud pea kõikides suuremates Eesti teatrites. Romaanižanris debüteeris Piret Jaaks möödunud aastal, kui tema ajalooline romaan „Taeva tütred“ (Varrak, 2023) võitis romaanivõistlusel kolmanda preemia. Lugu räägib Eesti päritolu baltisaksa misjonärist Hedwig Büllist, kelle Esimese maailmasõja aegseid ennastsalgavaid tegusid võib võrrelda ema Teresa omadega. Romaan pälvis laialdast tähelepanu: seda on nimetatud haruldase sisendusjõuga kirjutatud missioonilooks, mille atmosfäär on loodud niivõrd oskuslikult nagu oleks autor viibinud ise sada aastat tagasi kohapeal. Jaaksile omistati „Taeva tütarde“ eest ka Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedal. Piret Jaaks vestleb Sveta Grigorjevaga.

Sveta Grigorjeva (1988) on eesti koreograaf, tantsija ja luuletaja. Juba tema debüütraamat, luulekogu „kes kardab sveta grigorjevat?“ (Värske Rõhk, 2013) lõi laineid ja tekitas poleemikat. Grigorjeva julge, irooniline, stereotüüpe torkiv laad toetub autori enda enesetajule – Lasnamäel sündinud, eesti-vene segaperest pärit naissoost loomeinimesena kõneleb ta ühiskonna äärealadelt, tõrjutute ja veidrike eest, sotsiaalse tuimuse ja üldiseks tunnistatud enesestmõistetavuste vastu, ent tema kõnelaadi jõud on ta tõstnud eesti kaasaegse kirjanduse keskmesse, n-ö Värske Rõhu põlvkonna üheks kõige olulisemaks autoriks. Grigorjeva taotlusi ja tähtsust on kinnistanud tema värskeim, järjekorras kolmas luulekogu „Frankenstein“ (Suur Rida, 2023), mis on tekitanud lausa vaimustunud reaktsioone. Kahtlemata kannab Grigorjeva looming edasi nullindate eesti kirjandust tugevasti mõjutanud sotsiaalselt tundlikku luulelaadi – Jürgen Rooste, Elo Viidingu ja teiste pärandit – ent teeb seda isikupärasel, grigorjevalikul viisil, kutsudes lugejaid üles mängima alatasa kivinema kippuvate arusaamadega inimese hingest ja kehast. Grigorjeva kaalukust meie kultuuriruumis võib tänavusel festivalil HeadRead kogeda eriti selgelt, kuna kolmapäeval, 29. mail kl 18 linastub kinos Sõprus eriseanss, kus näidatakse Vladimir Loginovi dokumentaalset linateost „Must film“, mis ammutanud inspiratsiooni Sveta Grigorjeva luulest. Lisaks sellele on võimalik näha-kuulda Grigorjevat ennast – laupäeval, 1. juunil kl 15 ta vestleb Piret Jaaksiga.