Marusja Klimova

Nõukogude Liit pole pärandanud maailmale just palju toredaid asju. Kuid üks sellistest sündis just vastureaktsioonina nõukogulikule võltspaatosele ja tegelikkusest irdunud pidulikkusele – see oli suur hulk kainestava ja sageli iroonilise pilguga kirjandust, mis püüdis pakkuda inimestele tunnet, et nad pole tegelikkuse ja näivuse vahelises lõhes elades üksi. Marusja Klimova (1961) asub oma loominguga selle suurejoonelise ja rahutu hoovuse keskmes. Eesti lugejatel on võimalik lugeda Klimova romaani „Siniveri“ (Loomingu Raamatukogu, 2014, tlk Ilona Martson), mis räägib küll nõukogude aja lõpust, mil ühiskond läbis kihutades perestroikat, aga hoolimata poliitilistest nihetest võib ikka veel tajuda lõhet tegelikkuse ja ametliku kõnepruugi vahel. Klimova ise on kirjeldanud seda nii: „Tõeline elu aga peitus televisiooni, ajalehtede, „paljastuste“ taha ja libises isegi rohkem käest kui nõukogude ajal.“ „Siniveri“ püüab haarata tükikese sellest palavikulisest, servapidi hullumeelsest elust ühe ühiskonnakorra lõpuagoonias, linnas, mis on kandnud nii Peeter I kui Lenini nime. Marusja Klimova räägib „Siniverest“ ja oma loomingust Kirjanike Maja musta laega saalis neljapäeval, 28. mail kl 17, temaga vestleb tõlkija Ilona Martson.