Anti Saar (1980) on eesti kirjanik, tõlkija ja mängudisainer. Saare kirjanduslik debüüt, juturaamat „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin“, ilmus 2006. aastal. Saare proosa on žanriliselt katsetuslik, sageli esseistliku alatooniga, autoripositsiooni analüüsiv. Berk Vaher on öelnud selle kohta „postmodernistlik „kirjutamisest kirjutamine“ par excellence“. 2013. aastal, pärast kolme proosateost, avaldas Saar lasteraamatu „Kuidas meil asjad käivad“, mis pälvis nii Aasta Rosina kui Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna. Olgugi et tegu on lasteraamatuga, on täheldatud, et siingi kompab Saar omal moel kirjandusliku väljenduse piire – raamatu minajutustaja pöördub pidevalt lugeja poole, samuti ei kirjelda minategelane vaid sündmusi enda ümber, vaid tema kirjeldused peegeldavad tema mõtlemist. Rääkimata teemadest, mida mõned pole siiani harjunud pidama lastekirjandusele sobivaks – näiteks vanemate tülitsemine. Saare teravdatud tähelepanelikkus keele ja kirjanduse väljendusvõimaluste suhtes ei avaldu ainult tema enda loomingus, vaid ka tema tõlketegevuses, mis sisaldab aukartust äratavate teoste eestindusi, näiteks George Pereci raamatut „Elu, kasutusjuhend“ (2013) või Gilles Deleuze’i ja Felix Guattari raamatut „Mis on filosoofia?“ (2014).

Janika Kronberg (1963) on eesti kirjandusteadlane ja kriitik. Kronberg töötas 1989-1996 Karl Ristikivi muuseumi juhatajana ja ta on Karl Ristikivi Seltsi esimees. Ristikivi ongi olnud Kronbergi üks peamisi uurimisobjekte: 2016. aastal avaldas Kronberg raamatu „Hästi valitud sõbrad. Artikleid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest“. Kronbergi kõige tuntum raamat on 2013. aastal ilmunud „Rännud kuue teejuhiga“, mis on huvitav segu reisiraamatust ja kirjandusloolisest sissevaatest. Lisaks Karl Ristikivile liigub Kronberg selles raamatus Karl Ast-Rumori, Friedebert Tuglase, Eduard Vilde, Henrik Visnapuu ja Ivar Grünthali jälgedes. Raamat pälvis Bernard Kangro kirjanduspreemia. Kronberg oli 2005-2015 Eesti Kirjandusmuuseumi direktor, aasta hiljem alustas ta tööd ajakirja Looming peatoimetajana.

Leelo Tungal (1947) on eesti luuletaja ja prosaist. Tungal debüteeris legendaarse kassetipõlvkonna neljandas kassetis 1966. aastal koguga „Kummalised kiivitajad kurtsid“. Ta on kirjutanud luulet nii täiskasvanutele kui lastele ning ta on kindlasti üks populaarsemaid lastekirjanikke Eestis. Tungla nii lastele kui täiskasvanutele kirjutatud luule paistab silma erakordse keeletundlikkuse poolest – pole mingi ime, et Tungal on üks neid väheseid kirjanikke, kes on pälvinud Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna (see juhtus 2015. aastal). Tungal on panustanud ka lastekirjanduse edendamisse, algatades 1994. aastast ajakirja Hea Laps, mille peatoimetaja ta on. Paljusid Tungla luuletusi on kasutatud nii koori-, levi- kui rokklaulude sõnadena. Nullindate teise poole mälestuskirjanduse buumi andsid tugeva panuse ka Tungla populaarsed raamatud „Seltsimees laps“ (2008) ning „Samet ja saepuru“ (2009).