Eva Koff (1973) on eesti kirjanik ja tõlkija. Koff tõusis esile uue aastatuhande alguses, kui tema näidend “Meie isa” võitis Eesti Teatri Agentuuri 2001. aasta näidendivõistluse. Näidendi aluseks on prantsuse kirjaniku Emmanuel Carrère’i dokumentaalromaan “Vaenlane” (mille on eesti keelde tõlkinud Eva Koffi abikaasa Indrek Koff). Teos räägib tõestisündinud loo Jean-Claude Romand’i nimelisest mehest, kes pärast aastakümneid kestnud valeidentiteediga elamist tapab oma pahaaimamatu perekonna. Eva Koffi „Meie isa“ käsitleb lugu Romand’i laste vaatenurgast. Koffi näidend “Sabaga täht” pälvis 2005. aasta näidendivõistlusel kolmanda koha. Eva Koff on kirjutanud lasteraamatud “Kust tulevad vastused?” (2002) ja “Keerutädi” (2012, lasteraamatute konkursi “Põlvepikuraamat” I koht), olnud nii televisioonis kui raadios lastesaadete stsenarist ja tõlkinud eesti keelde Belgia kirjaniku Amélie Nothombi romaani “Jahmatus ja värinad” (2006).

Mehis Heinsaar (1973) on üks hinnatumaid ja auhinnatumaid kaasaegseid eesti kirjanikke. Avaldanud 2001. aastal oma kaks esimest jutukogu – „Vanameeste näppaja“ ja „Härra Pauli kroonikad“ – pälvis Heinsaar nende eest Betti Alveri auhinna parima debüüdi eest ning Eesti Kultuurkapitali proosaauhinna. Lisaks sellele on Heinsaar pälvinud kolmel korral Friedebert Tuglase novelliauhinna ning luuletuse „*öös mööduja käsi…“ eest Juhan Liivi auhinna. Hoolimata erakordsest tunnustusest on Heinsaar säilitanud talle omase tagasihoidliku ja pisut müstilise positsiooni – ta on Tartu agulite lahke veidrik, kelle elu ja tegevus meenutab kangesti tema kütkestavate novellide paralleelreaalsust; maailma, kus üleloomulik mõjub loomulikult. Võib isegi öelda, et Heinsaar on loonud oma novellides maagilise realismi Eesti versiooni – selle mastaabid võivad olla kergesti haaratavad, mõnikord isegi hubased, aga see ei tähenda vähemat nägemuslikkust ja dramaatikat.

Vahur Afanasjev (1979) on eesti luuletaja ja prosaist, kes on aeg-ajalt tegelenud ka heliloominguga. Oma ilukirjanduslikku tegevust alustas ta legendaarses Tartu rühmituses Tartu NAK. Tema esimene luulekogu „Kandiline maailm“ ilmus 2000. aastal ning tükk aega algasid tema raamatute pealkirjad täpselt samade tähtedega: jutukogu „Kanepi kirik“ (2002), luulekogu „Kaantega viin“ (2004); romaan „Kastraat Ontariost“ (2005), „Katedraal Emajões“ (2006) ja „Kaadrid otsustavad“ (2007). Afanasjevi nutikas, humoorikas ja sotsiaalselt tundlik, kohati naturalistlik looming jõudis suurema tunnustuseni 2015. aastal, mil tema luulekogu „Tünsamäe tigu“ pälvis Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna. Tegu on tervikliku, ühtaegu iroonilise ja südamliku nägemusega Kagu-Eesti ääremaa eluolust, milles on koos tundlik ruumipoeetika ja terav ühiskondlik pilk. Afanasjev on katsetanud edukalt ka reisikirjandusega – tema raamat „Minu Brüssel“ pälvis 2011. aastal Go Reisiajakirja parima reisikirjaniku tunnustuse.