Kaupo Meiel (1975) on eesti luuletaja ja ajakirjanik. Meieli ilukirjanduslik debüüt „Polügrafisti käsiraamat“ (2006) oli kirjastuse Ji suure luulekogude sarja üks esimesi raamatuid ning paistis silma eksperimentaalse ja kontseptuaalse lähenemisega, tegeledes kirja- ja trükikunsti küsimustega. Meiel on üks neid nullindate teise poole eesti luuletajaid, kelle loomingus tõusevad esile keelemängulise huumori väljendusvõimalused. Alates kogust „Eesti elulood“ (2008) on Meiel kirjutanud aforistlikku, sõnamängulist ja puändilikku luulet. Viimastel aastatel on Meiel tegutsenud ennekõike kultuuriajakirjanikuna, olles hetkel muuhulgas Eesti ainsa kirjandusteemalise telesaate „Kirjandusministeerium“ konsultant – mistõttu on teda naljatamisi kutsutud ka kirjandusministri kantsleriks. 2016. aastal pälvis Meiel Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Ilmar Taska (1953) on eesti filmilavastaja ja produtsent ning kirjanik. Taska tõusis Eesti avalikkuse teadvusse rahvusvahelise haardega filmi- ja teatrimehena, algpõhjuseks lahkumine 1978. aastal Rootsi ning sealt hiljem edasi Ameerika Ühendriikidesse. Kirjatööga väljaspool filmindust hakkas Taska tegelema uue aastatuhande teisel kümnendil. Kõigepealt avaldas ta 2011. aastal autobiograafilise raamatu „Parem kui elu“, mis kirjeldab Taska elu Hollywoodis ja tööd kuulsas 20th Century Fox stuudios, kuid mis sisaldab ka lühijutte. 2014. aastal tunnustas ajakiri Looming Taska novelli „Pobeda“. Novelli pealkiri viitab Nõukogude Liidus 1940.-1950. aastatel toodetud populaarsele sõiduautole ning sama sümbolit kasutab Taska ka oma seni kõige tuntuma ilukirjandusliku töös, debüütromaanis „Pobeda 1946“. Raamat räägib raudse eesriide mõjust inimeste isiklikule elule, kus stalinistliku ühiskonna reaalsus sattus teravasse vastuollu selles elanud inimeste unistustega.

Triin Soomets (1969) on luuletaja ja prosaist. Soomets tuli Eesti luulesse kuulsas 1990. aasta noorte naisautorite kogumikus „Luulekassett ’90“, milles ilmus tema esikkogu „Sinine linn“. Nüüdseks on Soomets avaldanud üle kümne luuleraamatu. 2013. aastal võitis Soometsa luulekogu „Asjade omadused“ Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna. Soometsa luulet iseloomustab võime tuua kokku vastandlikke nähtusi: kehalisust ja abstraktsust, intiimsust ja filosoofilisust. Pealispinnal on tema tekst rahulik, isegi jahe, pinna all kõike muud. Soometsa luule suudab olla korraga konkreetne ja universaalne, tema keelekasutus on ühtaegu nappuseni täpne ja keelemänguline. Soometsalt on ilmunud ka kaks koondkogu – „Soon“ 2000. aastal ja „Valitud omadused“ 2016. aastal. 2012. aastal hakkas Soomets avaldama luulet lastele ning kirjutama fantaasiarikkaid ja mõistujutte meenutavaid lühijutte.