Ajalugu sõnas ja pildis

Indrek Koff

Meie kultuuris on väga vähe niisugust, millest ma tõeliselt puudust tunneksin.
Väike rahvas, suur kultuur, oleme suutnud oma keele ja kõik kaunid kunstid elus hoida ja väga kõrgele tasemele upitada.

Aga olgu, kui nii sai alustatud, siis on vist juba selge, et midagi peab siiski puudu olema. Ja on ka, peaaegu puudu. Kusjuures seda puudust tunneb eriti teravalt nüüd, kui meil on värskelt ilmunud teos, mis näitab, et me tegelikult suudame küll.
Koomiksikunst on see, mille ümber ma siin keerutan!

Olen ameti ja ennekõike sümpaatia tõttu tihedas kontaktis prantsuskeelse kultuuriruumiga, kus koomiksikunst (alustades lastekoomiksitest ja mangadest ning lõpetades graafiliste romaanide ja „pärisromaanide” illustreeritud väljaannetega)  moodustab omaette kunstivaldkonna. Kuna see on nõnda olnud juba mitukümmend aastat, on valdkonnal olnud aega täiustuda ja igas suunas juuri ajada – see ei piirdu enam ammugi piilupartide ja ulmekangelastega, vaid suudab pakkuda huvitavat ka vägagi nõudlikule „tarbijale”.

Üks valdkond, kus koomiks on osutunud eriti viljakaks, on ajalugu. Ka seda käsitletakse paljudel tasanditel: leidub seikluslugusid noorele lugejale (nö Alexandre Dumas’ tänapäevaseid versioone ühes piltidega), pedagoogilise suunitlusega ülevaatlikumaid teoseid (mida ilmub eriti ohtralt tähtsamate ajaloosündmuste ümmarguse numbriga aastapäevade lähenedes), aga ka tõelisi kunstiteoseid.

Möödunud aastal näiteks osutus väga edukaks Philippe Collini ja Sébastien Goethalsi „Marcel Grobi reis”, ajaloolistel sündmustel põhinev lugu 1944. aasta sügisel noorukina relva-SSi mobiliseeritud elsaslasest, kes 83-aastasena sündmustele tagasi vaatab. Lugedes tekib muidugi kohe paralleel siinsete poistega, kes samuti Saksa sõjaväkke mobiliseeriti või sinna ise astusid, lootuses seista vastu pealetungivale Punaarmeele.

Ääretult põneva käsitluse II Maailmasõja aegsest inimsaatusest esitab koomiksikunsti elav klassik Tardi oma triloogias „Mina, René Tardi, Stalag IIB sõjavang”. Tardi kirjutab siin oma isast, kes langes vangi esimestel sõjapäevadel, kusjuures materjal on eriti väärtuslik selle poolest, et ta on saanud kasutada isa väga põhjalikke märkmeid.

Ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi.

Kadedaks teeb. Õnneks, nagu ma eespool juba mõista andsin, on ka meil siin üht-teist rõõmustavat. Meil on näiteks pisike kirjastus Pythagorase Püksid, mille ennastsalgava pingutuse tulemusel on eesti keeles ilmunud üks maailma koomiksikunsti pärle, Art Spiegelmani „Maus”. Ja muidugi on meil teos, millele jutu alguses vihjasin: Joonas Sildre elupõlisest koomiksihuvist sündinud suurepärane graafiline romaan „Kahe elu vahel”.

Aga veel tahaks, veel ja veel!