Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Lugude algused on väga tähtsad. Kui raamatul on hea sissejuhatav lause, tõmbab see kõiki teisi raamatu lauseid enda poole. Võtame näiteks eesti kirjanduse kõige tuntuma alguse: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“
Esiteks on siia peidetud see, mis saab tulema – alguses terendab lõpp. Arno elu määratleb hilinemine. Ta magab maha õige hetke Teelet aidata, teda Tootsi tantsitavate käte vahelt vabaks tirida; hiljem, „Sügises“, ei märka Arno oma elu armastuse Virve petmisi ning tal ei jää üle muud, kui valada oma kibedus tagantjärele tarkusse. Raamatu lõpus unistab Arno sellest, et ta läheb Ülesoole ja paneb valutava pea Teele sülle, aga lugeja aimab, et selle unistuse täitumiseks on juba lootusetult hilja.
Teiseks on „Kevade“ alguslause suurepärane stardipauk, senise, rääkimata loo kokkuvõte. Arno paisatakse selle lausega varasemast elust välja, otse hüperaktiivse Tootsi kõrvale, ning miski pole enam pärast seda enam endine. Koolimaja pole lihtsalt mingi koht, vaid pöördepunkt, elu õppetundide sissejuhatus ootamatusi tulvil maailma, kus tunnid pole mitte ainult ammu alanud, vaid kestavad sama kaua, kui kestame meie.
Head alguslaused jäävad ühtaegu lõpuni avamata ja täiesti avali, sest nad tunduvad mahutavat palju rohkem, kui neis on sõnu.
