Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Kirjanduses on kaks prominentset Blomkvisti, mõlemad rootslased. Esiteks ajakirjanik Mikael Blomkvist, kes lahendab Stieg Larssoni kuulsates romaanides jubedaid kuritegusid. Teiseks meisterdetektiiv Kalle Blomkvist, Astrid Lindgreni loodud linalakk väikelinna poiss, kes inspireeris tuhandete laste hulgas kindlasti ka noort Larssonit. Kalle suust pärineb muu hulgas üks kuulsamaid ilukirjanduslikke tsitaate, mille Vladimir Beekman eestindas järgmiselt: „Veri! Ei mingit kahtlust!“
Kui Kalle Blomkvist hämaraid lugusid lahendama asus ja selleks pirnipuu alla mõtisklema heitis, imbus tema peast välja üks nähtamatu fantaasiategelane, keda Kalle kutsus „kujuteldavaks kaaslaseks“. Meisterdetektiivi ja kujuteldava kaaslase suhe meenutab pisut Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni vahelist dünaamikat: esimene lahkab õpetlikul toonil juhtumit, teine kuulab andunult.
Ausalt öelda tulnuks Astrid Lindgrenile anda Nobeli preemia juba pelgalt kujuteldava kaaslase eest. Mu meelest tabas Lindgren selle tegelasega midagi kirjandusele – ja ülepea loomingulisusele – sügavalt olemuslikku. On ju Kalle ise samuti kujuteldav kaaslane – kunagi heitis Astrid ise mõnusalt siruli ja tema silme ette ilmusid Kalle, Eva-Lotta, Anders ja teised. Iga kõnekas tegelaskuju on oma autori ja lugejate kujuteldav kaaslane.
Asja teeb eriti põnevaks see, et sellised kaaslased võivad lugejatega kõneledes omandada ise elu saladusi lahendava meisterdetektiivi rolli ning muuta lugejad endi andunud kuulajateks, kes ikka ja jälle tahaksid raamatukaante vahele peitunud kujuteldava kaaslase üles otsida ja tema tarkuseteri kuulata. Mis tähendab ühtlasi, et igast lugejast võib saada märkamatult ja vääramatult oma lemmiktegelaste kujuteldav kaaslane, sama imetlev nagu too, kes hõljus Kalle Blomkvisti ümber.
