Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult. On üks ladinakeelne lause, mida kohtasin esimest korda John Fowlesi romaani „Maag“ lõpus: „cras amet qui numquam amavit / quique amavit cras amet“. Jaan Kaplinski tõlkes kõlab see nii: „Homme maitse esmakordset, homme tuntud armastust.“ Lihtsamalt … Loe edasi
Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult. Kirjanduses on kaks prominentset Blomkvisti, mõlemad rootslased. Esiteks ajakirjanik Mikael Blomkvist, kes lahendab Stieg Larssoni kuulsates romaanides jubedaid kuritegusid. Teiseks meisterdetektiiv Kalle Blomkvist, Astrid Lindgreni loodud linalakk väikelinna poiss, kes inspireeris tuhandete laste hulgas kindlasti ka … Loe edasi
Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult. Lugude algused on väga tähtsad. Kui raamatul on hea sissejuhatav lause, tõmbab see kõiki teisi raamatu lauseid enda poole. Võtame näiteks eesti kirjanduse kõige tuntuma alguse: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ Esiteks … Loe edasi
Jan Kaus Läänelikus mõtlemises istub sügavalt sees vastasseis natura vs cultura. Samas annab keelt väga hästi võrrelda loodusega – mõlemas on liigirikkus otsustava tähtsusega. Nagu looduseski, on keele paljud liigid ohustatud või juba välja surnud. Mõelgem kas või läänemeresoome keeltele, mille puu mitmed oksad on raagus või langetamas viimaseid lehti – mälestused neist lehtedest koonduvad … Loe edasi
Olen pidanud viimasel ajal pidevalt küsima: Inimesed, miks te loete? Kus on teie silmad? Miks te loovutate nii kergesti oma vabaduse? Miks te oma peaga ei mõtle, miks te nämmutate kellegi teise mõtteid? Kas on tõesti siis nii raske näha, kuidas valitsus ja suurfirmad hoiavad just lugemise kaudu inimesi oma kontrolli all? Olgu siin veelkord … Loe edasi
„Elu tuumaks ongi entroopia ja kaos; kõik, mis ei olnud kaos, oli tegelikult vale, kui mitte just vale, siis igal juhul püüd võltsilt ja kramplikult ilustada virvarri ja kuristikke, mis on inimesele mõistmiseks liiga suured ja sügavad“, kirjutab soomerootsi kirjanik Kjell Westö oma uues romaanis „Tritonus“. Sellest kirjakohast ei maksa lasta ennast ära ehmatada, sest … Loe edasi
Jan Kaus Uue raamatu ostmises on alati midagi pidulikku. See on omamoodi kahepoolne inauguratsioon, raamat saab endale esimese „töökoha“ ja raamatu omanik verivärske kolleegi. Seevastu antikvariaatide raamatud on juba elu näinud, käinud käest kätte, paljudel neist on selja taga pikk elu, mõnelgi palju aastaid unustuses. Kusjuures leidub eriti sümpaatseid antikvariaate – näiteks too Viljandis Lossi … Loe edasi
„…ning sellest ajast hargnevad mu ees vaid kõrvalised mahajäetud rajad…“ – Arkadi ja Boriss Strugatski jutustuse „Miljard aastat enne maailmalõppu“ lõpulause võib tähendada resignatsiooni, allavandumist survele või hoopis nö põranda alla minemist, et seal jätkata oma agendaga, survele alistumata. Vennad Strugatskid kirjutasid oma jutustuse 1984. aastal, eesti keeles ilmus see juba kolm aastat hiljem „Mirabilia“ … Loe edasi
Peter Høeg „Piiri peal“, taani keelest tõlkinud Tiina Toomet, Eesti Raamat 2004 (originaal 1993) Tor Åge Bringsværd „Pinocchio paberid“, norra keelest tõlkinud Arvo Alas, Loomingu Raamatukogu 1988 (originaal 1978) Karantiiniaeg kipub ikka ängistust tekitama. Kui kuradit saab Peltsebuliga minema ajada, siis soovitaksin veidi teistsugust ängi, lapse ängi temast palju suuremas ja vägevamas maailmas. „Mis … Loe edasi
Claire North Tõlkinud Allan Eichenbaum Kirjastus Varrak 2015 „Teine kataklüsm algas minu üheteistkümnenda elu lõpus, 1996. aastal. Ma olin parajasti suremas oma tavalist surma ja kustusin soojas morfiinihägus, kui tuli tüdruk nagu jääkuubik, mis mööda selgroogu alla libiseb. /—-/ Ta sügas vasaku jala säärt, mille vihmast märg valge põlvik oli kipitama pannud. Säärt sügades ta … Loe edasi
