Leenu Nigu Isegi kui maailm läheb lolliks, tuleb kevad ikka. Põrpival ajal tahaks haarata millegi kindla järele ning pole midagi püsivamat kui looduse põline ringkäik. (Loodetavasti.) Päevauudistest peapööritust tundes leidsin riiulist vaistlikult üles Eeva Pargi mälestusteraamatu „Minu kuninglikud kaelkirjakud” (Hea Lugu, 2018). Ta ei räägi siin endast, vaid pajatab kirjanikest, kellega elu on teda kokku … Loe edasi
Indrek Koff Eesti Lastekirjanduse Keskus jagab kirjanikele ja kunstnikele tunnustust väga mitmel tänuväärsel viisil, aga kõige armsam neist neist viisidest on kahtlemata auhind, mil nimeks Aasta Rosin. Selle austava nimetuse saab aasta kõige omanäolisem või üllatavam lasteraamat ning lisaks kingitakse raamatu looja(te)le terve kilo rosinaid. Rosinad on enamasti magusad, mõnikord koguni ülearu magusad, aga kahe … Loe edasi
Jan Kaus Hiljuti tuli mul lugeda ühe loomingulise ettevõtmise raames läbi suur hulk eesti pagulaskirjandust – oli raamatuid, mida lugesin üle; oli raamatuid, mida lugesin esmakordselt. Viimaste hulka kuulus ka August Mälgu mahukas romaan „Tee kaevule“, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1952. aastal. See raamat tõusis mu viimaste aastate lugemiselamuste etteotsa. Romaan paistis silma juba pagulaskirjanduse … Loe edasi
Sirli Staub „pöörduks / mis ei saagi sulgudes / mitte avaneda / ja avanedes siis vastavalt / yes you guessed it / mitte sulguda“ (lk 60) Mart Kanguri pöörduks on klaasist, vähemalt esmapilgul tundub nii. Kangur kirjutab läbipaistvatel teemadel nagu armastus, lootus, hukatus ja ma-olen-luuletaja-igapäevaelu, mis võivad olla kogenematu käsitleja käes purunemisohtlikud (sest kas armastuse … Loe edasi
Igor Kotjuh Sveta Grigorjeva „Frankenstein“ (Suur Rida, 2023) Hea teos ja sellele väärt tunnustus ei saa alati kokku. Sel juhul jääb loota vaid lugejate peale: kas leiavad raamatute merest selle erilise, kuldse kalakese, teksti, mis oskab mitmekordselt üllatada. Mulle tundub, et midagi sarnast on juhtunud Sveta Grigorjeva luulekoguga „Frankenstein“. Kui preemiarongid läksid raamatust mööda, pole … Loe edasi
Ingrid Velbaum-Staub Mis hütis oli? Ma ei tea. Kurjus. Kas te olete midagi sarnast varem näinud? Ei. See oli kuri. Kas te oskate seda kirjeldada? See oli kuri, see oli punane ja see liigutas. Proua, kas te olete kindel, et see liigutas? Te ütlesite enne, et oli pime. Vannun, et see liigutas. See oli kuri. … Loe edasi
Mari Rebane Kas elu jäljendab kunsti või on see vastupidi, selles on küsimus. Või siis tegelikult ei ole, sest kui näiteks kirjasõnasse valada kõik see värvikus, mis võib elus ette tulla, ei usuks seda keegi. Välja arvatud juhul, kui tegu ongi autobiograafiaga. Anne Glenconner, õigemini paruness Glenconner on Briti aadlidaam, kelle sulest ilmus 2019. aastal … Loe edasi
PÕRUTUS 24. VEEBRUARIL Tõnu Karjatse „Sõda tabas mind pähe. Ta jäigi mulle pähe kinni,” kirjutab Céline (kodanikunimega Louis-Ferdinand Céline) oma katkendlikus romaanijupis „Sõda”, mis ilmus tänavu Heli Alliku tõlkes kirjastuselt Varrak. „Sõja” algupärand ilmus mainekal kirjastusel Gallimard leitud käsikirjade põhjal ligi 60 aastat pärast kirjaniku surma ning paigutub samasse temaatilisse ritta ta tuntumate romaanidega „Reis … Loe edasi
Krista Kaer Ma pole kunagi arvanud, et kirjandust saab jagada meeste ja naiste kirjanduseks, määravaks on ikka olnud see, kas raamat kisub mind kaasa ja paneb lugema, või ei tee seda. Kristiina Ehini raamat kisub kaasa küll, juba esimestest lehekülgedest, kui ta loetleb kõiki neid rolle, mida naine peaks täitma. Seal on Abielunaine, Aasta Ema, … Loe edasi
Leenu Nigu Esimese eestikeelse raamatu trükkiandmiseni läks siis veel peaaegu 400 aastat. Millalgi 1133. ja 1138. aasta vahel kirjutas üks nunn ühele mungale kirja. Selles tõigas üksi pole midagi mainimisväärset. Arvata võib, et seda tuli vahel ikka ette. Võib-olla pole harukordne ka see, et tegu oli kunagise armastajapaariga. Arvata võib, et inimesed armusid isegi keskajal … Loe edasi
