Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
On üks ladinakeelne lause, mida kohtasin esimest korda John Fowlesi romaani „Maag“ lõpus: „cras amet qui numquam amavit / quique amavit cras amet“. Jaan Kaplinski tõlkes kõlab see nii: „Homme maitse esmakordset, homme tuntud armastust.“ Lihtsamalt ümber öeldes: see, kes täna ei armastanud, armastagu homme; see, kes täna armastas, jätkaku sellega ka homme.
Need read pärinevad Vana-Rooma aegsest poeemist „Pervigilium Veneris“ („Venuse valvus“), ning poeemi lõpp on nukker. Paul-Eerik Rummo mainib T. S. Elioti „Ahermaa“ tõlke kommentaariumis (Eliot nimelt tsiteerib oma poeemis „Venuse valvust“), et nimetatud lõppu „on tõlgendatud kui antiigi aimust oma peatsest hukust“.
Huku tunnet süvendab tõsiasi, et poeemi autor pole meile teada. Küll on pakutud Catullust, Tiberianust ja keda veel, aga üldjoontes peetakse teksti anonüümseks. Ei teata isegi seda, mis sajandist õieti poeem pärineb. Autor kaduma läinud. Kuigi mitte täielikult, tema kunagi kirja pandud sõnad armastuse kestvusest elavad edasi. Ma sosistan neid aeg-ajalt endale ja tahes-tahtmata sosistab minuga kaasa too 2. või 4. või 5. sajandil p. Kr. elanud roomlane.
Ent miks need sõnad vastu on pidanud? Sest need ütlevad, et armastuse väärtus on seotud selle kestvusega. Ja muidugi ka seda, et kestva armastuse vajadus püsib sajandist sajandisse, kestab inimesest inimesse. Sedasi vaadates on armastus tõesti tugevam kui surm.
