Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Raul Meelel on üks tore piktograafiline tekst. See koosneb hulgast D-dest, mis omakorda moodustavad suurema D. Kunagi kahtlustasin, et D-sid on ühtekokku 500 (Rooma D), aga lugedes järje kaotanuna tundus neid olevat rohkem. Suure D tipus, paremas otsas asuvale D-le järgneb veel neli tähte ja moodustub nimi: Doris.
Piktograafilised luuletused on mulle alati meeldinud. Meenub 1991. aasta Vikerkaare jaanuarinumbri avaleht, kus ilutsevad Guillaume Apollinaire’i südame, krooni ja peegli kujulised tekstid või Aleksander Suumani luuletus „Iljitš itsitab“, mis näeb välja nagu mausoleum. Et moondada ja koondada tekst pildiks, tuleb teha lühidalt, tabavalt. Piltluuletus peab enamasti mahtuma ühele lehele. Meenub Luuletaja palve luuletajale: „tee lühemalt, lähemalt …“
Piktograafilisus võib sõltuda ka vaataja pilgust. Kajar Pruul on tabanud Liina Tammiste enter-luule piktograafilist potentsiaali. Ma pole vist ainus, kes näeb Meele „Dorises“ läheduse pühitsust; täiuslikku naiserinda, täisnimi tipus justkui väike nibu. Aga luuletus köidab teistelgi põhjustel. Kuna tegu on piiripealse loomingulise aktiga, milles ühinevad keele ja kujutava kunsti väljenduslaadid, püüdsin kunagi ühel KUMU-s toimunud üritusel seda lõviosas helitutest konsonantidest koosnevat teksti ette lugeda – igati huvitav ebaõnnestumine.
Ent Meel saavutas „Dorisega“ ka üldisema kõnekuse. D kuju on küll fraktaalse, s.t lõputu potentsiaaliga, aga samas meenutab see poolkuud, kujutab pooleks lõigatud sümmeetriat; midagi, mis asub poolel teel, mitte veel või mitte enam oma täiuses. D osutab täiuslikkusele, olemata ise täiuslik – ja just ebatäiuslikuna mõjub D eriti täiuslikuna.
