Mari Rebane
Kas elu jäljendab kunsti või on see vastupidi, selles on küsimus. Või siis tegelikult ei ole, sest kui näiteks kirjasõnasse valada kõik see värvikus, mis võib elus ette tulla, ei usuks seda keegi. Välja arvatud juhul, kui tegu ongi autobiograafiaga.
Anne Glenconner, õigemini paruness Glenconner on Briti aadlidaam, kelle sulest ilmus 2019. aastal elulooteos (Tiina Randviiru tõlkes ilmus kirjastuselt Varrak eestikeelsena kolm aastat hiljem), mis, nagu nimigi ütleb, käsitleb tema elu kolme aastakümmet printsess Margareti seltsidaamina, juba lapsepõlves alanud sõprust kuningliku perekonnaga ja ka laiemalt Briti aristokraatia elu-olu 20. sajandil. Teose ilmudes oli daam väärikas eas – kui tihti ikka 87-aastaselt kirjanikukarjääri alustatakse –, kuid vähe sellest, seejärel on Anne Glenconneri sulest ilmunud nii kriminaalromaane kui veel üks autobiograafia. Ja see sulg on terav.
Tulevase viienda Leicesteri krahvi perekonda 1932. aastal sündinud Anne Veronica oli esimene oma vanemate kolmest tütrest, mis tähendas, et neli sajandit kestnud perekonnaliin katkes, sest tütred ei saanud pärida ei oma isa tiitlit, valdusi ega isegi mööblit, raamatuid või muud väärtuslikku, mille keskel nad olid üles kasvanud. Üks Briti aristokraatia seadusi, mida tulevane leedi Glenconner kirjeldab pragmaatiliselt nagu ka muid, nii traagilisi kui koomilisi seiku oma pikas põnevas elus. „Minu perekonnavapp kujutab hobuserauda alla neelavat jaanalindu, mis sümboliseerib meie võimet kõike seedida,“ kirjutab leedi Glenconner raamatu alguses. Paremini ei saakski daami ellusuhtumist kokku võtta.
Oletatavasti võtavad raamatu kätte inimesed, kes veidigi inglise aristokraatia ja kuningliku perekonna vastu huvi tunnevad, kuigi see ei ole eeldus elamuse saamiseks. Tiitlite, nimede, omavaheliste suguluste ja suhete rägastikus läheb nagunii õige pea sassi, kes on kes, loo kaasakiskuvust see aga ei kahanda. Kohati ei teagi, kas nutta või naerda, kui autor kirjeldab kuiva huumori ja asjalikkusega oma vanemaid ja vanaisa, enda lapsepõlve ja kujunemislugu, kuninglikku perekonda oma draamadega ja tööd seltsidaamina. Või oma rohkem kui pool sajandit kestnud abielu mehega, mis tõi küll tiitli ja ühiskondliku positsiooni, kuid puhuti ka elu, millist ei soovi kellelegi. Rohkem kui korra käib peast läbi mõte, et kui see võimekas, elujõuline ja tark naine abiellunuks kellegi teise, tasakaalukama inimesega, siis milliseks tema elu kujunenuks ja mida ta võinuks saavutada. Ka autor ise mõtiskleb seeüle, kuid teeb seda endale omasel moel nagu õpetati tema vanemaid ja teda: ära juurdle ja jää asjadesse kinni. On nagu on.
Anne Glenconner kirjeldab oma kontrastidega palistatud elu pealtnäha kergusega nagu läheb kuum nuga võist läbi. Tema elujaatavus mõjub inspireerivalt ja värskendavalt, sest kellel siis ei oleks hetki, kus täielikust õnnest elus tundub lahutavat mõni „oleks“ või „poleks“, aga mis see aitab.
Kes tunneb Briti aristokraatia vastu rohkem huvi, on elanud kaasa „Downton Abbey“ tegelastele või vaimustunud kasvõi Hercule Poirot sarjast rohkem kui krimiloona, sel tasub alustada oma retke Nancy Mitfordi teostega „Armastust otsimas“ ja „Armastus külmas kliimas“, jätkata Anne Glenconneri „Seltsidaamiga“ ning lõpetada prints Harry „Varumehega“. Neist saab suurepärase ülevaate mitte ainult Briti aristokraatia kadunud hiilgusest, vaid ka ühiskondlikest suhtumistest ja nende muutusest läbi saja aasta kuni 21. sajandi esimese otsani.
