Jan Kaus
Hiljuti tuli mul lugeda ühe loomingulise ettevõtmise raames läbi suur hulk eesti pagulaskirjandust – oli raamatuid, mida lugesin üle; oli raamatuid, mida lugesin esmakordselt. Viimaste hulka kuulus ka August Mälgu mahukas romaan „Tee kaevule“, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1952. aastal. See raamat tõusis mu viimaste aastate lugemiselamuste etteotsa. Romaan paistis silma juba pagulaskirjanduse kihilises kontekstis, sest seda lugedes ununesid viimase leit- või lausa painmotiivid – rahvale osaks langenud sotsiaalne ebaõiglus, kodutus ja pidetus, kahe Eesti vastuolud, minevikuigatsuse mõju olevikule, süütunde ning võitlusvaimu küsimused jne. „Tee kaevule“ on psühholoogiline romaan, mille tegevustikus annab pagulaskogemus endast ainult vaevu aimu. Esiplaanil on üksikisiku vaimne areng, tema suhe maailmaga, tema katse leida mõistmist lähedaste ja võõrastega, hoida kontakti nii kujutlusvõime kui ka reaalsustajuga.
Tõsi, lääne kirjanduslugu kubiseb enesearengulugudest. Ent minu senise lugemiskogemuse taustal tõusis esile meetod, mille abil Mälk oma romaanis motiivi läbi mängis. Loo keskne tegelane on Hugo Teis, tütarlastegümnaasiumi iseteadlik direktor, kellel tuleb seista loo alguses silmitsi delikaatse küsimusega: üks tema kooli neiu on hakanud käima kunstniku ateljees, et seal ennast maalida lasta. Sellest leebest konfliktist saab alguse nüansirikas vaimse selginemise pingeline teekond, mis on täis käänakuid ja takistusi, lahendusi ja eksitusi, vastuseise ja läheduseotsinguid. Ent käänakuterohkus, eneseleidmise keerukus ei tee „Teed kaevule“ veel iseenesest tähelepanuväärseks. Muidugimõista ei tohi paljastada nõnda süžeekeskse loo tegevustiku nüansse neile, kes pole teost lugenud, ent saan siiski öelda, et mu meelest tahtis Mälk anda Teisi vaimse reisi kirjeldamise kaudu targu, ilma otsese seletamiseta mõista, et teekond iseendani ei jõua kunagi lõpetatuseni. Elu, sealhulgas elu tähenduse otsing, lihtsalt katkeb, mõnikord õnnelikumalt, mõnikord õnnetumalt, ent lõplik „ise“ jääb leidmata, sest seda vist polegi – on ainult pidevalt muutuv teadvus koos kõikide oma reaktsioonide ja tunnetustega. Iga kaev võib kuivada, iga kaevu juurest viib tee järgmise kaevuni, mõnikord ei leia kaevu otsideski, mõnikord võib sattuda sellele otsimata. Usk, et meil õnnestub oma elukäigule ring peale teha, oma eluloo otsad kokku sõlmida, on illusioon, mille tugevus sõltub paljudest sattumustest, osa neist pärit me sisemuse sügavustest ja teine osa meie ümbruse hõlmamatusest.
Enamgi: „Tee kaevule“ annab mõista, et kui lõplik isedus jääbki leidmata, saab inimene ometi valida, kuidas ta isedust otsib – ta saab ennast allutada otsingule. Kui pärale pole võimalik jõuda, jääb inimesele siiski voli määrata, et ta ei lakka liikumast. Iga katse on väärt, olgu tulemus milline tahes. Kuigi iseendasse pole võimalik pärale jõuda, on parem ikkagi katsetada kui katsetamata jätta. Et kui saabub lõpuks viimane sekund, saab endale öelda: ma andsin oma parima.
Pealegi, kui inimesel pole võimalik jõuda iseendani, on tal ikkagi ehk võimalik jõuda kellegi teiseni, ulatuda päris lähedale, olla lihtsalt kellegi teise mõjuväljas, loovutada oma isedus osadusele, mida ei peagi lõpuni läbi valgustama, tuleb vaid lasta soojus ligi ja vähem pead murda. Äkki ongi teine inimene ainus koht, kuhu tasub kohale jõuda.
