Kaisa Kaer
Ebakindlal ajal elades tekib kergesti kiusatus vaadata minevikku (loe: noorusaega), kui asjad olid justkui selgemad – ehkki peamiselt tuleneb see tagantjärele tarkusest ja empiirilisest teadmisest, et sellest ajast on enam-vähem terve nahaga välja tuldud.
Kuigi Brigitta Davidjantsi jutukogumik „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ keskendub ennekõike 1980. ja 1990. aastate argielule, on ka selle põhjal ilmne, et selget polnud selles ajas midagi. Autori armeenia-eesti-läti taust tähendab ühtlasi, et ka peresuhetesse tulevad paratamatult sisse kaugemad geopoliitilised teemad (Armeenia-Aserbaidžaani konflikt) teravamalt kui ehk keskmisel eesti perel.
Olles kasvanud üles samal ajal ja mingi osa sellest ajast samuti Tallinnas, pakuvad Davidjantsi vaimukad jutud äratundmist ja avastamisväärset, nii heas kui halvas mõttes. Kuigi mõned mainitud peokohad (Von Krahl, Bel Air) on ühised, joonistub juttudest välja hoopis teistsugune Tallinn, mis on sama põnev. Koplit, kus ise elasin, peeti 1990. aastatel getoks, kuid lugedes lapsepõlvest Keskturu läheduses, tekib tunne, et elasin tüünes äärelinnas vati sees. Ohufoon oli kogu aeg tajutav, aga Davidjants oskab haaravalt kirjeldada ka lapseea hirme ja alandusi, mis tagantjärele koomilisena paistavad, vastupandamatut tungi ringi kolada, segadusse ajavaid õpetussõnu täiskasvanutelt, eneseotsinguid ning lõpuks ka lapsevanema vaatevinklit koos igapäevaste heitlustega iseenda ja oma maimukestega. Kokku tuleb naljakas, liigutav ja elav pilt taasiseseisvunud Eestist, kus hargnevad lahti universaalsemad küsimused, nagu eneseteostus, päritolu, identiteet ja kohanemisvõime.
