Jan Kaus
Käesoleva aasta 30. jaanuaril – kuupäeval, mil on juba paari aasta jagu jõutud tähistada eesti kirjanduse päeva – kuulutatakse avatuks eesti raamatu aasta, mis kestab järgmise aasta emakeelepäevani, 14. märtsini. Et tõsta omalt poolt esile eestikeelse raamatu poole tuhande aasta pikkust ajalugu ning anda nähtuse olulisuse tunnustamisse oma panus, otsustasime festivali HeadRead toimkonnas hakata peoaasta jooksul tõstma igal nädalal esile mõnda kaalukat eestikeelset ilukirjandusteost. Käsitlusele tulevad nii uuemad kui ka vanemad köited, nii Eestist kui ka laiast maailmast pärit raamatud. Lugemissoovitused saavad ulatuma seinast seina, keldrist pööningule, sügavustest kõrgustesse ning võimalik, et otsapidi kosmose kaugeimatesse nurkadesse välja.
Teen ilma pikema sissejuhatuseta otsa lahti eelmisel aastal eesti keeles ilmunud prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ autobiograafilise teosega „Muutuda: meetod“ (Varrak, tlk Tõnu Õnnepalu). Raamatut on juba jõutud tunnustada ning olen nõus nendega, kelle meelest on „Muutuda: meetod“ aus, otsekohene teos. See räägib kaasakiskuvalt, ühtaegu tundlikult ja põnevalt noore inimese vajadusest oma elu iga hinna eest muuta. Ühelt poolt tekkisid lugemise käigus huvitavad seosed prantsuse 19. sajandi suurte romaanidega, kust leiab sarnaseid motiive – ambitsioonikas noormees pürgib provintsist suurlinna ja püüab seal nui neljaks läbi lüüa. Kõigepealt meenusid Balzaci Lucien de Rubempré ja Stendhali Julien Sorel, mõningaid paralleele annab luua ka Maupassanti George Duroy’ga. Ent kultuuriloolistest seostest olulisemaks osutus mõju, mida „Muutuda: meetod“ avaldas mu hoiakutele. Mu meelelaadi on tugevalt vorminud Richard Rorty arusaam, et inimeste vahele saab tekitada solidaarsust ainult teatud hoiakutega, ennekõike julmuse vältimisega, alandamisest hoidumisega. „Muutuda: meetod“ räägibki alandamise tagajärgedest; sellest, kuidas sotsiaalsetest eelarvamustest võrsunud mõistmatus, kius ja vägivald tekitavad selle objektis tugeva, ent ometi teda mitte hävitava, vaid lausa loova vastureaktsiooni. Minajutustaja leiab, et alandus sundis teda vabaks saama. Seega: kas ilma sagedase alandamiseta oleks temas üldse tärganud piisavalt jõudu, et oludest välja rabeleda? Mitte et ma tahaksin minajutustajale osaks langenud suhtumist mingilgi moel õigustada, pealegi kehastab ta kindlasti erandit, mille reegel koondab enda alla lugematul hulgal murtud, nuditud, oma potentsiaaliga igasuguse loova kontakti kaotanud inimesi. Jäin teost lugedes lihtsalt mõtlema omaenda üldistustele – elu on igast üldistusest kirevam, ent ilma üldistusteta ei kujuta inimlikku eksistentsi ette.
„Muutuda: meetod“ pakub teisigi paradokse – näiteks tundub, et minajutustaja pidevad põgenemised on ühtaegu autentsed ja kunstlikud; et põgeneda saab mitte ennekõike selleks, et kuhugi jõuda, vaid ka selleks, et jõuda pärale põgenemisse endasse, ollagi kogu aeg põgenemas. Kodutusestki võib saada omamoodi kodu, liikuv kookon. Sellised paradoksid, elu painavad vastuolud, mida ei ole võimalik sujuvalt lahendada, muudavad Louis’ raamatu väga väärtuslikuks. Rääkimata sellest, et Louis suudab nende paradokside pimedust väga hästi valgustada, ei pööra pilku ära sellelt segaselt olluselt, mis võib kohiseda nagu meri ja kallerdada nagu sült; olluselt, mida nimetame hingeks.
