Mari Rebane
Puhas mage vesi on kulla hinnaga. On seda mõnes maailmas piirkonnas juba praegu, sest nõudlus ületab pakkumise. Emmi Itäranta kuraditosina aasta eest (eestikeelsena 2014) ilmunud debüütromaanis „Vesi mäletab“ pole puhas joogivesi mitte lihtsalt kulla hinnaga, vaid selle olemasolu varjamine on rängim mõeldavatest kuritegudest. Veepuudusest või siis veele ligipääsust on saanud relv diktatuuri kehtestamiseks, vahend, kuidas inimesi alluma sundida.
Raamatu peategelane on teemeistri värskelt täisealiseks saanud tütar Noria, kes oma isa käe all teetseremooniate läbiviimise kunsti õpib. Noria elab oma perega maailmas, kus erinevate, praegugi maailmas hästi nähtavate protsesside ja sündmuste tagajärjel toimunud keskkonnakatastroofi tõttu puhast joogivett napib. Aastaajad küll vahelduvad, kuid lumi ja jää on mälestused kaugetest aegadest pärinevate raamatute lehekülgedel. Seda on ka tehnoloogia: meie igapäevaelu tarbeesemed autodest köögiseadmete ja CD-mängijateni on muutunud jäätmekihiks düstoopilise ühiskonna prügimägedel paksu kileräbalate kihi all. Ja ega neid enne Hämarat sajandit välja antud raamatuidki nii väga saada ole, sest riigikorrana kehtestatud sõjaväeline diktatuur ei soosi teadmisi ega mõttelendu.
Selle kõige keskel elab tänu teemeistrist isale pisut privilegeeritumas seisuses Noria, kes verinoore inimesena otsib oma teed, seistes silmitsi valikutega südame ja mõistuse, isikliku ja ühiskondliku vahel. Võib ka öelda, et halbade ja halvemate valikute vahel, sest ükski neist pole üheselt hea või halb, võib-olla mõni aitab vääramatult lähenevat edasi lükata, mõni seda kõvasti leevendada, mõnest pole üldse kasu – aga me ei tea seda. Nagu elus tihti kipub olema.
„Vesi mäletab“ kriibib lugejat üsna ebamugavalt ja seda kaasahaaravas vormis. Lugedes meenus Iida Turpeineni (samuti debüütromaan) „Surelikud“, mis on küll väga erinev, kuid olemuslikult ometi sarnane teos. Inimese isekusele ja võimujanule pole looduses võrdset, ja nii me iseendale peale tulemegi, hävitades elukeskkonda ja ennast koos sellega.
Aga ehk ei ole veel liiga hilja.
