Ingrid Velbaum-Staub
härrased kohtunikud vahetame osad mul on teilt palju pärida
kus on ürgveis kus on metshobune kus on Stelleri vesiõhv kus
on dront kus on moa kus on rändtuvi kus atlase lõvi
Jaan Kaplinski „Kultuur on…“
Iida Turpeineni „Surelikud“ (Tänapäev 2024, tõlkija Piret Pääsuke) haaras mu tähelepanu veel enne eesti keelde jõudmist. Finlandia auhinna nominatsioonide tutvustustes köitis mu meeli fakt, et keegi on kirjutanud romaani Stelleri meriõhvast (pidasin isegi maha vaidluse ühe lugupeetud kirjanikuga, kas eesti keeles on üldse olemas sõna „meriõhv“). Minu mällu oli see jäänud professor E. Kumari koostatud teose „Looduskaitse“ (Valgus 1973) peatükist „Loomastiku looduskaitse“, kus kuuel leheküljel on kujutatud hävinud või hävimisohus imetajaid ja linde: Stelleri meriõhv, kvaga, tarvas, hiigelpanda, kukkurhunt, moa, dodo, rändtuvi, hiigelalk. Looduskaitse sümboliks saanud suur panda on neist ainuke, kes veel eksisteerib.
„Surelikud“ ongi romaan liikide väljasuremisest või pigem väljasuretamisest – tekib mingi absurdne paralleel Charles Darwini (kelle teooriaid on romaanis ka möödaminnes mainitud) „Liikide tekkimisega“. Ma jätaksin kõik inimtegelased hetkel kõrvale, minu arusaamist mööda on peategelane ikkagi Stelleri meriõhv (saanud nime Vitus Beringi ekspeditsioonil osalenud loodusteadlase Georg Wilhelm Stelleri järgi), kelle avastamisest 1741. aastal lõpliku kadumiseni läks vaid 27 aastat. Romaani tsiteerides: „Inimese ja meriõhva kohtumine käib kiirelt ja inetult, ükski Stelleri nähtud poegadest ei jõudnud surra vanadusse.“ Kõrvaltegelastena figureerivad mammut, merisaarmas, polaarrebane, prillkormoran, hiidalk. Jällegi, ainsad hetkel eksisteerivad liigid on kalaan ehk merisaarmas ja polaarrebane. Inimese suhtumine loomadesse kui saaki areneb puhtast ellujäämisest – midagi on ju vaja süüa, kui sa oled asustamata saarel – lisateenistuseni karusnahkade või linnumunade näol.
Romaani üks võluvamaid peatükke võtab paaril leheküljel kokku evolutsiooni ainuraksest meriõhvani. Selles peatükis on ka öeldud: „Siis hakkab rannal varitsema uut laadi hirmuäratav kiskja. Varem polnud meriõhval vaja kütte peljata, aga kuhu vaid inimene levib, sealt kaovad peagi suured liigid: koopakarud, karvased ninasarvikud, ürghundid, hiidlaisikud, kukkurlõvid ja moad.“ Ma küll kahtlen, et jääaegne inimloom oleks juba nii tõhus kiskja olnud, aga samas on see ikkagi tõepärasem väide, kui „Jääaja“ multika dodode arbuusi tagaajamise stseen, kus suurem osa parvest kaljunukilt alla kukub ja allesjäänute resigneerunud reaktsioon on: „There goes our last female.“ Selline lähenemine on mind kogu aeg häirinud – nagu oleks dodode väljasuremine olnud nende endi lolluse tagajärg, mitte 17. sajandi hollandi meremeeste töö. Ma tean, et võrdlen asju, mis pole mõeldudki võrdlemiseks, aga ei saa sinna midagi parata. Sajand enne meriõhvade igavikku lahkumist tehti Mauritiuse saarel puhas töö, lennuvõimetuid ja usaldavaid (mida võib ju ka lolluseks pidada) linde oli veel lihtsam teise ilma saata kui mereõhvasid, keda vähemalt esimeste kuulide eest kaitses sitke nahk ja paks rasvakiht.
Raamatu lõpus arutleb autor lühidalt ka liikide taaselustamise üle. Kui ma õigesti mäletan, siis on Jaan Kaplinski samuti ühes oma novellis rändtuvi loodusesse naasmise mõttega mänginud, rääkimata arvukatest „Juuraajastu parkidest“, mis muidugi kujutavad kõike, mis sellisel juhul viltu võib minna. Turpeineni vaade on kaine ja läbitungiv: igasugune geneetiline manipulatsioon saab olla parimal juhul poolik, välimuselt võib ju loom olla väljasurnud liigi sarnane, aga karvane elevant ei ole mammut ja pool väljanägemiselt rändtuvi sarnase linnu genotüübist on ikkagi kaljutuvi oma. Ja lohutus, mida selline tegevus inimkonnale pakkuda võiks, on juba oma olemuselt võlts.
