Leenu Nigu
„Ega millestki eriti ilma ei jääks, kui kõik Hiinas valmistatud kaup, ravimid välja arvatud, korraga ära kaoks. / … / Väga rumal on Hiina vahet sõeluvatel kaubalaevadel seda rasket teekonda ette võtta, et laadida ennast üleni täis ja tassida siia igasugust mõttetut träni.“
Kõlab nagu mõni eile nähtud netikommentaar? Aga ei, niimoodi mõtiskles õpetaja Kenkō – üks tuntumaid autoreid Jaapani klassikalises kirjanduses – ligi 700 aastat tagasi. Tema fragmentaarium, mida tuntakse enamasti pealkirja all „Jõudeaja võrsed“, koosneb eriilmelistest laastudest ja sobib pühade vahel lugemiseks suurepäraselt. Siin on magusvalusaid meenutusi, iroonilisi tähelepanekuid ja läbinägelikke mõtisklusi. Neist tekstikatketest kumab ühtaegu nii 14. sajandi Jaapani eluolu, aga ka universaalne tarkus, mis kehtib praegu sama palju kui toona. Nõnda võib rõõmsa äratundmisega noogutada, kui Kenkō tõdeb: „Üksinduse lambi äärde istuda, mõni raamat lahti teha ning leida endale sõpru teise ilma inimeste hulgast on mõnu, mis toob südamesse võrratu rahu.“
Neid võrratu rahu hetki tasub nii Kenkō kui ka teiste autorite abil enesele ikka ja jälle luua. Aasta lõpus käib aeg aeglasemalt, jõude olles ajab meel teistsuguseid võrseid. Argirutiinist korraks vabanenuna võib nii jõuda välja hoopis üllatavate järeldusteni. Või siis tegelikult mitte nii üllatavateni, lihtsalt sellisteni, mis igapäevasekelduste keskel kipuvad teinekord teenimatult tagaplaanile vajuma. Ka Kenkō manitseb oma lugejat (ja küllap ka iseennast), et tegeleda tasub vaid sellega, mis on tõeliselt tähtis. Sest inimese toimetamised kipuvad tihtilugu meenutama lumememme ehtimist kevadisel päeval: sapsid ja sapsid, kuni avastad, et tuum selle sapsimise keskel kipub sulama käest. Aega aga pole meist kellelegi lõputult antud, nii et kasutagem seda siis arukalt ja naudinguga. „Maailm on võluv vaid oma püsituses.“
