Krista Kaer
Ma pole kunagi arvanud, et kirjandust saab jagada meeste ja naiste kirjanduseks, määravaks on ikka olnud see, kas raamat kisub mind kaasa ja paneb lugema, või ei tee seda. Kristiina Ehini raamat kisub kaasa küll, juba esimestest lehekülgedest, kui ta loetleb kõiki neid rolle, mida naine peaks täitma. Seal on Abielunaine, Aasta Ema, Loomingujumalanna ja veel palju teisi. Kõigi nende erinevate nõudmiste ja kohustuste koorma all oleks üsna kerge norgu vajuda, raske elu üle kurta ja ka süüdlasi otsida. Kristiina on õnneks hoopis teise tee valinud.
Ta võtab appi huumori, et kirjeldada oma muusikust mehe kirge kõikvõimalike kummaliste potentsiaalsete muusikariistade vastu, püüab samuti huumori abil toime tulla oma sisemise Nipernaadi kutsega rändama minna ja leiab oma koduselt peolt nii oma sõbrad-tuttavad, kui ka möödanikust sinna sattunud külalised. Temale kui luuletajale see muidugi kummaline ei tundu ja üsna loomulik tundub see virvarr ka lugedes.
Kristiina Ehini raamatu üks suuremaid rõõme on selle mängulisus. Just nimelt mänguliselt, aga ka realistlikult vaatleb ta kahe inimese kooselu, kus tuleb ette nii mõndagi, emarolli ja loominguiha, mis ei lase ennast tahaplaanile tõrjuda. Tema raamat on küll saanud ainet tema enda elust, kuid see pole päevik, vaid mõtisklus meie ajal, meie maailmas elamisest ja loomisest. Sellest, kuidas ennast koos hoida, kui maailm kõiki su tükke ja minasid oma nõudmistega laiali rebib. Tundub, et Kristiinal jätkub veel usku, et see on võimalik.
