Ingrid Velbaum-Staub
Öeldakse, et kõik väikesed tüdrukud tahavad saada baleriiniks. Tõenäoliselt see 100% paika ei pea, aga mina tõepoolest tahtsin. Seda tahtmist ei toitnud vahetu balletikogemus – too piirdus peamiselt adagio’ga Minkuse balletist „Don Quijote“ kesktelevisiooni galakontsertidel miilitsapäeva, keemikute päeva jm päevade auks. Teema tegi põnevaks hoopiski Lea Tormise suhteliselt õbluke raamat „Eesti balletist“ (Eesti Raamat 1967), mis võttis kokku eesti lavatantsu ajaloo „aegade algusest“ kuni 1965. aastani.
Must-valged fotod, Edgar Valteri vinjetid ja tekst, mis oli niivõrd kaasahaarav – kõik see kokku pani kujutlusvõime nii tööle, et tekkis kummaline paradoks: balletietendus, mis vajab ju kuuldavat muusikat ja nähtavat liikumist, oli olemas minu peas. Ellu ärkasid erinevad versioonid „Giselle’ist“ ja „Luikede järvest“, tantsisid Helmi Puur ja Tiiu Randviir. Poolest leheküljest Erika Tetzky kohta piisas, et aastakümneid hiljem tekiks soe äratundmine Andrus Kivirähki „Liblikat“ lugedes.
Muidugi oli teos oma aja laps, aga vähegi „ideoloogilised“ passaažid jäid üsna kõrvaliseks, peamine oli ikkagi vaimustus balletikunstist, selle arengulugu ja inimesed balletis. Ma olen väga tänulik, et see raamat kunagi minuni jõudis – ehkki baleriini minust loomulikult ei saanud.
