PÕRUTUS 24. VEEBRUARIL
Tõnu Karjatse
„Sõda tabas mind pähe. Ta jäigi mulle pähe kinni,” kirjutab Céline (kodanikunimega Louis-Ferdinand Céline) oma katkendlikus romaanijupis „Sõda”, mis ilmus tänavu Heli Alliku tõlkes kirjastuselt Varrak. „Sõja” algupärand ilmus mainekal kirjastusel Gallimard leitud käsikirjade põhjal ligi 60 aastat pärast kirjaniku surma ning paigutub samasse temaatilisse ritta ta tuntumate romaanidega „Reis öö lõppu” (tlk Heli Allik, Varrak, 2016) ja „Surm järelmaksuga” (tlk Heli Allik, Varrak, 2019). Heli Alliku tõlkes on ilmumas veel ka „Sõja” järg „London”, mis jälgib romaani peategelase, sõjaga pähe saanud Ferdinandi elu järgmisi keerdkäike või siis seiklusi I maailmasõja järgses Londonis.
Sõjaga „pähe saamine” on üks vapustavamaid viise, kuidas sõda kirjeldada. Céline’il tähendab see pommitabamust ja sellest saadud põrutust. Euroopa sai aga sõjaga pähe 24. veebruaril kolm aastat tagasi, kui Venemaa alustas täiemahulist pealetungi sõltumatule naaberriigile Ukrainale. Nii nagu pommiplahvatusest peaaegu kurdiks jäänud Ferdinandil viirastusid mürsuplahvatused mitu kuud pärast tabamust, kõmiseb Euroopal pea siiani, alles nüüd, kui ookeanitagune tugevam sõber ähvardab selja pöörata, hakkab Euroopa end koguma, et arutu orkiga sõdivat väikevenda aidata.
See võrdlus praegu Euroopas käiva sõjaga ei lähe meelest, kui Céline’i lugeda. Me ei tohi unustada, et esimese litaka sai Euroopa juba 2014. aastal, kui Venemaa anastas nahaalselt Krimmi poolsaare ja algasid lahingud Donbassis. Selle peale pööras Euroopa kristlikku õpetust valesti mõistes ette teise põse, selle asemel, et kohe mobiliseeruda. Céline’i romaanid ja ka Jonathan Littelli „Eumeniidid” (tlk Heli Allik, Varrak, 2022) ilmusid eesti keeles ülimalt õigel ajal – just siis, kui Euroopa südames plahvatavad taas pommid, hukuvad süütud inimesed ja pannakse toime kujuteldamatuid julmusi. Need raamatud on justkui vahelüli hullunud maailma ja ärevuses lugeja vahel, nad räägivad inimestest, kellele ei saa kaasa tunda, kuid kelle kirjeldatud üleelamised aitavad võib-olla paremini orienteeruda selles segaduses, kuhu inimene sõjakeerises paisatakse. Sõda ei saagi mõista, selleks on ta liiga absurdne. „Sõja” peategelane Ferdinand elab ühiskonna varemeis, kus inimlikkus on taandunud püsimajäämisele, ellujäämisele seda mõtestamata. Seksuaalsed tungid, mida romaani tegelased ühel või teisel moel püüavad rahuldada, on nende ainuke side kunagise rahuloleva maailmaga. Rahuldust nad aga ei saa, sest rahust on nad oma sisimas veel väga kaugel. Ka seks muutub selles kontekstis absurdiks, kuid see absurd on juba olemuselt sõja vastand, sest teenib oma mõttetuses maailma ülesehitavat eesmärki. Võib-olla ongi seks sõda sõja vastu, ületades läbi füüsilise ühtsuse loomise katse külvata hävingut ja hävitust.
Läbi Ferdinandi vanemate külaskäigu peatüki peegeldab Céline rahuliku maailma lihtsameelsust, sinisilmset usku nagu saaks sõda, vägivalda ja ülekohut pealekäratamisega lõpetada. Ferdinand heidab vanematele ette eluvõõrast optimismi ja lapsikust, arvates ise läbi sõja metsikuste teadvat, milline on maailm tegelikult. See on ohvri pilk, millega ta vaatab oma kaudseid ohverdajaid, sest lihtsameelse heatahtlikkuse tõttu jäetakse tähelepanuta või eiratakse ohu märke, lastes tegutseda neil, kes soovivad maailma anastada ükskõik mis hinnaga. See ei loe, et neid on valitud. Demokraatia on vaid ühiskondliku konsensuse pragmaatiline süsteem. Kahelda tuleks pigem valikuis, mis lubavad seda süsteemi ära kasutada ja võimule pääseda neil, kelle eesmärgid on hoopis teised kui õiglane ja rahumeelne, võrdsete võimalustega ühiskond.
Céline’i „Sõda” ei ole mahukas romaan, veidi üle saja lehekülje ja ta on loetav ka Céline’i teisi töid tundmata. Samas toimib see eksperimentaalromaan sissejuhatusena XX sajandi ühe huvitavama ja vastuolulisema kirjaniku loomingu juurde.
