Jan Kaus
Pärast seda, kui hakkasin tundma süsteemsemat huvi kosmoloogia ja teoreetilise füüsika vastu, on minus süvenenud tunne, et ma elan paralleeluniversumis. Kõiksus on uskumatuid imesid täis: näiteks vahetult enne siinse teksti kirjutamist sattusin lugema artiklit eksoplaneet LHS 1140 b-st, mis tiirleb ümber ühe punase kääbuse ning kuna see planeet on gravitatsiooniliselt lukustunud, võib arvata, et enamus selle pinnast on kaetud jääga, välja arvatud tähepoolne külg, mistõttu on võimalik, et planeet näeb eemalt vaadates välja nagu hiiglaslik silmamuna (või vähemalt annab olemasolev teave kunstnikele alust planeedi pinda selliselt ette kujutada).
Martin Reesi „Vaid kuus arvu. Jõud, mis vormivad universumit“ (tlk Peeter Einasto) ainult süvendab imestus- ja imetlustunnet, mis on mul aidanud elus vastu pidada. Aina loed ja imestad, satud elevile millegi kättesaamatu pärast. Ühes kirjakohas toob Rees välja ühe tavalise aatomi keskmise eluea, mis on „umbes 1035 aastat“. Lisagem arvule 10 kolmkümmend viis nulli, eks. Reesi sõnul tähendab see, et „tuhandet tonni vett sisaldavas mahutis laguneks keskmiselt üks aatom aastas“. Ma olen 54-aastane, aga aatomid minus (neid on umbes 1027), on minust lugematul hulgal vanemad ja kestavad veel lugematult kaua pärast mind. Kui vana ma siis õieti olen? Vastuse asemel tunnistan, et pärast Reesi raamatu lugemist tunnen iseennastki paralleeluniversumina. Kuidas on see võimalik, et ma koosnen ammu surnud tähtedest pärit aatomitest? Aga näed, on. Ja see tekitab minus pöörast, peaaegu joovastavat imetlust, mille üks järelmeid ütleb, et on täiesti võimalik tunda samaaegselt õudu ja rõõmu.
