Jan Kaus
Mulle meeldib hulkuda äärtes; seal, kus on põhjust tuletada meelde Marc Augé’i „mittekohtade“ määratlust; seal, kus linn hakkab murenema, kus selle tükid on paisatud justkui tagantkätt laiali, kus tühermaid ja võpsikuid läbivad vähem või rohkem arusaadavad trassid, traadid, torud, kus ühes põõsas seisab õline tünn ja selle kõrval näksivad metskitsed noorpuude võrseid, kus on näha industriaalse ühiskonna allakäigu kogu ülevust ning kus valitseb elujõu ja hävingu vaheline vaherahu. Minu kodukant, Maardu linna alla kuuluv Muuga (mis on ju ise ääreala), on selliste maastikega külluslikult ümbritsetud. Arvasin Muuga äärealasid päris hästi tundvat, kuni sattusin koos oma noorema pojaga neis ringi hulkuma. Kuna ta on nimetatud mittekohamaailmas üles kasvanud, õpetas ta mind vaatama neid lainjaid ja tokerjaid pindu uue pilguga. Kõik see natura ja cultura kogelmogel täitus lugudega. Asjad said nime – näiteks üht vett täis karjääriauku, kust kunagi esimese „Teeme ära“ raames paarsada autokummi välja tarisime, kutsus ta koos oma sõpradega „Laibakaks“. Mingi lauahunnik märkis kunagise onni asukohta – seal onnis kasvatasid nad kambakesi üles ühe kassi. Kõndisime Laibakast edasi, sinna, kus vaikib Muuga sadamat ja muud maailma ühendav raudtee. Kuulen alati öösiti sellel sõitvate kaubarongide madalat, salapärast, ühtaegu halvaendelist ja rahustavat kõma – me kodu asub raudteest paari-kolme kilomeetri kaugusel. Mu kogemust mööda käivad rongid ainult öösiti, need on ratastel fantoommasinad, mis kuuluvad samapalju mu kujutlusele kui majanduskasvule, rohkemgi ööle ja selle teostamatutele unenägudele kui millelegi muule. Need peibutavad, sest ei luba midagi.
Mittekohad ongi seotud pigem ööga – olin ülimalt rõõmus, kui avastasin, et keegi oli selle seose ära tundnud ja ilusti kirja pannud. Urbanismi mõtestaja Nick Dunn kirjutab oma raamatus „Hämarad teed. Öise linna manifest“ (tlk Ingrid Ruudi) järgmist: „Neil öise linna äärealadel kõndides puudutavad me sammud selliseid pehmeid, niiskeid, krobedaid, libedaid, kaldus ja vetruvaid pindu ja faktuure, mida tihkes linnasüdames ei leidu. Keha neeldub nende mitmesuguste materjalide rütmidesse ja liikumistesse, mida nad lubavad või keelavad.“ Täpsemini ei saakski öelda! Sest enam-vähem nii ma seal ulmeliste soojaveetrasside ja turris taimestiku vahel ukerdangi. Kujutasin korraks lausa, kuidas hakkan Muugat ümbritseval eikellegimaal, Dunni raamat käes, ekskursioone korraldama.
Ent Dunni tsitaati – ja tervet raamatut – lugedes jäin ka mõtlema, et mittekoht kuulubki mingis mõttes alatasa ööle. S.t isegi päeval võin ma tunda seal ennast nagu olen harjunud tundma mõnel hunditunnil – nagu oleksin ühtaegu ärkvel ja unes. Tõeline mittekoht on korralik hämartsoon, kus isegi kesksuvise päikese võidukäiku toonivad pyrrhoslikusse varjud. Mittekohtades on alati midagi salapärast, lahendamatut, ohtlikku, erutavat. Ootusärevus ja loobumus on seal sama loomulikult seotud kui raskesti määratletav ehituspraht maapinnaga, millest see tundub välja roomavat.
Ja sealt viis mind Dunni raamatu lugemine veel sammukese edasi. Ühel korralikul äärealal hakkavad kahvatuma ka kesklinna tuledest pimestatud positsioonid ja suhted, kõik taotlused ja tähtsused. Mittekoht vabastab mind korraks kellekski-olemise survest. Parimatel hetkedel sulan ma mittekohaga kokku, mu tähendus hajub ja ma muutun ise mittekohaks – mis on ju niikuinii mu saatus. Igast inimesest saab varem või hiljem kindel mittekoht, kuhu keegi eriti ei satu. Ühes heas mittekohas võib seda tunnet kogeda juba elu jooksul: seisan vaikival raudteel, mida ümbritseb umbrohu ja trasside noodikiri, seljataga Laibaka vaevu võbelev pind, ning tunnen, kuidas minugi keha on lihtsalt elu vaheala.
Nick Dunn, Hämarad teed. Öise linna manifest. Tlk Ingrid Ruudi. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2024.
