Ingrid Velbaum-Staub
Mis hütis oli?
Ma ei tea. Kurjus.
Kas te olete midagi sarnast varem näinud?
Ei. See oli kuri.
Kas te oskate seda kirjeldada?
See oli kuri, see oli punane ja see liigutas.
Proua, kas te olete kindel, et see liigutas? Te ütlesite enne, et oli pime.
Vannun, et see liigutas. See oli kuri.
Krimilugusid võib olla igasuguseid – nordic noir’ist lõunamaise värvikirevuseni. Ja värvid on briti-ghana kirjaniku Nii Ayikway Parkesi „Sinise linnu saladuses“ (Loomingu Raamatukogu 2024, tõlkinud Heili Sepp) väga erksad. „Linnud on igat värvi värvilised. Punased, meresinised, kollased, mõned jusku lehed puus, mõned valged, nagu värske kalingur,“ ütleb teose algul minajutustaja jahimees Yaw Poku. Sinise peaga lindu jälitanud neiu käivitab loo, milles ei ole niivõrd tähtis, kes tegi, vaid mis juhtus ja mispärast see juhtus.
Õigemini mitu lugu ja mitu otsingut. Kriminalist Kayol hakkab ihu kihelema kärsitust soovist minna oma hõbedase eksperdikohvriga kohale ja pakkuda teaduslikke, päris tegelikke vastuseid. Inspektor Donkor aga ütleb: „Mind tõde ei huvita. Mind huvitavad tulemused.“ Ja külarahvas ilmselt teab tõde, aga valib väga hoolikalt, kellele ja kuidas seda avaldada.
Üks rada viib tõeni ja teine tulemusteni ning ammune mõistulugu kakaokasvataja saatusest ei erine suuresti „CSI-stiilis raportist“, mis on ka „üks hää lugu“. Lõpuks ei olegi Kayo inglise ülikoolist saadud teaduspõhine ilmavaade nii väga kaugel külaelanike aistilisest, värvi-, lõhna- ja heliküllasest maailmast, mõlemad vastanduvad pigem korruptiivsele bürokraatiale. Yaw Poku sõnutsi: „Need inimesed: politseinikud, juristid, ministrid, nad ei õpi ka midagi; raamatuseadused ja püssirohi ei suuda sulle eales õpetada, kuidas ümber käia. Meil on alati olnud oma kombed; ärge unustage, et ahv sõi ammu enne seda, kui maaharija sündis.“
