Tõnu Karjatse
Ukrainas käiv sõda heidab oma varju igale hommikule, mil avad uudisteportaali, seda varju oli tunda ka äsja lõppenud laulupeol, mis aitas tugevdada ühtehoidmistunnet. Maailm läheb omasoodu edasi ega suurt hooli sellest, et kusagil väikeses Kirde-Euroopa riigis kogunes kaheks päevaks 95 000 inimest, et kogeda taas kord seda nimetamatut, mis seda rahvakildu liidab. Korraks võimaldas muusika ja tants unustada selle, et oleme samuti sõjas. Tõsi, Eesti peale ei kuku pommid ega droonirusud, kuid sõda käib teisel tasandil – ühises inforuumis, kus igast kibestunud sotsiaalmeedia postitajast võib saada ta enese teadmata vaenuliku režiimi trollike, rääkimata neist, kes teadlikult viha ja vaenu külvavad. Peter Pomerantsevi „Kuidas võita infosõda” (tlk Tiina Kanarbik, Tänapäev, 2025) pole käsiraamat selliste etturitega tegelemiseks, selleks on tegelikult lihtsamaidki mooduseid – näiteks lihtsalt ignoreerida. Pomerantsevi fookus on laiem. „Kuidas võita infosõda” räägib pea sada aastat tagasi toimunud Teisest maailmasõjast läbi kavala mainekujundaja Sefton Delmeri tegevuse. Saksamaal austraallaste perekonnas sündinud Delmer pääses oma nutikusega Hitleri lähikonda, pidas Inglismaal natsivastaseid raadiojaamu ja aitas välja mõelda kampaaniaid natside propagandaaparaadi purustamiseks. Olles tunnistajaks natsirežiimi tõusule 1930. aastate Saksamaal, hoomas Delmer neid sisemisi mehhanisme, mis dehumaniseerivad tavalise inimese. Pomerantsev kirjutab: „”Tavaline tavaline” on see, kus peitub tõeline draama. Et võita infosõda, on vaja aru saada, kuidas propaganda seda tavalisust ära kasutab – ja seejärel see üle mängida.” (lk 270) Vaja on anda inimestele motivatsioon, et nad jälle hooliksid tõest, vastasel juhul lasevad nad end ajada segadusse vandenõuteooriatest, mis teevad kellegi huvides maailma väiksemaks, ega suuda eraldada tõde valest.
„Kuidas võita infosõda” on ühelt poolt ajalooraamat, teisalt terav analüüs igasugusest inforuumist. Pomerantsev on selle kirja pannud läbi Sefton Delmeri eluloo, ajastutruud olukordade ja tausta mahlakad kirjeldused aitavad luua pea et filmiliku pildi Delmeri elukäigust, nii et kohati sarnaneb raamat isegi spiooniromaanile. Kuid meelelahutusest on raamat siiski kaugel. Pomerantsev toob sisse tabavaid võrdlusi tänapäeva Venemaa kontekstiga – ka siin on „tavaline tavaline” lasknud end lollitada Putini propagandast ning on valmis veidi suurema taskuraha nimel minema Ukrainasse inimesi tapma. Pomerantsev märgib aga, et probleem on laiem kui Putini Venemaa – tänapäeval on Juhi rolli üle võtnud online-algoritm, mis julgustab üksteist jälgima ja ässitab üksteise vastu tõhusamalt kui Hitleri natsipartei koosolek Sportpalastis. Pomerantsev tõdeb: „Kaalul on see, kas suudame luua suhtluskeskkonna, kus demokraatia saab tegutseda, või on teised süsteemid sellel uuel ajastul tõhusamad” (lk 257). „Kuidas võita infosõda” aitab mõista neid protsesse, millest arenes välja 50 miljonit inimelu nõudnud katastroof. Ka praegu arvavad paljud, et edukas ühiskond vajab tsentraliseeritud, diktaatorlikku kontrolli. Pomerantsev näitab, kuidas suhtles illusioonide ohvritega Sefton Delmer, raamatu lugeja saab aga aimu, kuidas selliseid pealesurutud illusioone läbi näha.
Kirjastuse Tänapäev eestikeelses tõlkes on teatud kiirustamise märke toimetamisel, kuid oluline on see, et Pomerantsevi raamat siiski üsna ruttu eesti lugejani jõudis.
