Sirli Staub
„Tallinna ja Tartu vahel“ mõjub nostalgiliselt, mis on ehk pisut vale kirjeldus, sest mis on minul, 21. sajandil sündinud noorel, õigust nostalgitseda 80ndate elu üle? Aga ma ei mõtle siinkohal, et 80ndad olid minu jaoks mingid „vanad head ajad“, pigem mõjuvad paralleelid, mida saan tõmmata oma vanemate räägitud ülikooliaegsete lugude, raamatu tegevustiku ja mu enda praeguse elu vahele, kuidagi sentimentaalselt.
Jutukesed selles kogus on nagu erinevatest pusledest pärit tükid, mis tunduvad omavahel mitte haakuvat, kuid lõpuks joonistavad siiski tervikliku pildi. Teoses on hea tasakaal arutlevatest sisekaemustest ja nüansirikkamatest tekstidest, milles peab pisut rohkem ridade vahelt lugema. Meeleolu kogu raamatuks loob kohe esimene, raamatuga nime jagav lugu, mis võttis vaat et sõna-sõnalt kokku selle, kuidas ma viimastel aastatel end nende kahe linna vahel jagades tundnud olen. See teos on kui rännak, mille puhul on teel olek tähtsam ja märgilisem kui tee algus või lõpp.
Tegevus toimub küll äratuntavalt 80ndatel, kui lugude taustaks vuravad moskvitšid ja jawad ning ühest kohast teise saamiseks on hääletamine tavapärane tegevus, kuid samas on raamatus midagi ajatut, mis võimaldaks enamik lood edukalt ka tänapäeva keskkonda paigutada. Ilmselt tuleneb see sellest, et lugudes on kesksel kohal inimese mõtted-tunded, identiteet ja inimsuhted, mis võivad kujuneda keerukaks keskkonnast sõltumata.
„Tallinna ja Tartu vahel“ võtab päris kogemused ning seob need sujuvalt väljamõeldisega. Teos on lühike, napilt üle 100 lehekülje, kuid on seejuures suurepärane näide sellest, kuidas väheste sõnadega on võimalik väga palju edasi anda.
