Igor Kotjuh
Sveta Grigorjeva „Frankenstein“ (Suur Rida, 2023)
Hea teos ja sellele väärt tunnustus ei saa alati kokku. Sel juhul jääb loota vaid lugejate peale: kas leiavad raamatute merest selle erilise, kuldse kalakese, teksti, mis oskab mitmekordselt üllatada.
Mulle tundub, et midagi sarnast on juhtunud Sveta Grigorjeva luulekoguga „Frankenstein“. Kui preemiarongid läksid raamatust mööda, pole see teos ometigi paari aastaga kaotanud oma tähendust ja kaalu. Raamatust kirjutas vaat kogu kultuuriperioodika ja 2025. aastal jõudis selleni ka formaalne tunnustus – ja veel milline – Jaan Krossi kirjandusauhind!
See luulekogu on karje, eredalt põlev leek, stiihia. Vaba maailma manifest. Vabas maailmas üles kasvanud põlvkonna väärtused.
Sveta Grigorjeva on raamatu autor ja ühtlasi ka selle tegelane, ainult et väikeste algustähtedega: sveta grigorjeva. See „Frankensteini“-sveta on üks võimas inimene – uudishimulik ja tark. Ta vaatab maailma erinevatest perspektiividest lähtuvalt: tal võib olla erinev sugu, vanus, rahvus, sotsiaalne positsioon. Ta on kõik ja ta on kõikjal:
ta luges /…/ underit talvikut foucault´d grafitit kuud (lk 7).
mitu selgroogu pidid endale lisaks veel kasvatama (lk 12).
Ta kirjutab seksuaalsusest, teda huvitab poliitika, ta jälgib uudiseid, ta surfab netis.
Ta on kuri ja õiglane, võib öelda pahasti ja teha pai. Ta otsustab ise, milline ta tahab olla – ja sellega justkui julgustab kõiki rõhutuid.
Ta valdab sotsiaalteaduste terminoloogiat ning käitub sellega mänguliselt. Ühes kohas mainib intersektsionaalsust ja teises kirjutab „mu sõnad on kehapositiivsed“ (lk 18).
Sellel sveta grigorjeval on suur süda, mis reageeris ka sõjale Ukrainas, k.a Butša-tragöödiale:
ma paitan oma kassi ja zoomin sisse käsi mis enam kunagi ei paita
ühtegi kassi /…/ (lk 48).
Siin on võimas sisu ja ühtlasi peen töö keele kallal: kassi – käsi. Sarnaseid keeletrikke on veelgi.
Lugedes on põnev jälgida, kuidas sveta grigorjeva üritab rääkida endast, milleks kasutab mitmeid kordi tegusõna „olen“. Näiteks:
olen pehme karvane
radikaalfeminist (13).
Ent see on vaid osa ta identiteedist. Veel üks osa võib olla lausa vastupidise tähendusega:
tahaks /…/ sittuda välja see keha ja naine endast tühjaks mäletada end (lk 11).
Selle näite põhjal võib öelda, et sveta grigorjeva on feminist ja antifeminist korraga: ta seisab õigluse eest ja ei luba ühtlasi kellelgi paigutada ennast teatud rubriigi alla. Nii tegutseb empaatiline inimene ja iseseisev mõtleja.
„Frankensteinist“ võib palju kirjutada, sest selle raamatu maailm on avar ja avatud rohketele interpretatsioonidele. See on terav, kaasaegse raamat, mis on mitmekihilise sisuga ja ühtlasi huvitavalt kirjutatud. Vastuoludest koosnev, intellektuaalselt põnev, ei anna ennast kergesti kätte. Luule kui elavhõbe.
