Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Friedebert Tuglas kirjutas kõige muu hulgas eoseid – eriti lühikesi tähelepanekuid, visandlikke muljeid, mis annavad Tuglast põhjalikult uurinud Jaan Unduski sõnul hea võimaluse heita pilku klassiku „inspiratsiooni köögipoolele“. Taolised „võimalike teoste eod“ on Unduski meelest „kahepaiksed“: „ühelt poolt on need mõtteuiud, mis pole arenenud ei novelliks ega isegi miniatuuriks“, aga teisalt „võiksid nad oma vormi tiheduselt kõlvata Tuglase esteetilise teooria musternäiteks.“
Lisaksin Unduski žanrimääratluse taustale laiema vaate, sest mõiste „eosed“ tundub osutavat kuhugi kirjanduse ja mittekirjanduse piirile; sinna, kus kirjandus võib ilmneda, aga ei pruugi. Sest kas pole nii, et suurem osa kirjapandud lugusid saavad alguse mingitest elu küljest pudenevatest eostest – tähelepanekutest, märkamistest, äratundmistest, juhtumistest, sattumistest kohtadesse või olukordadesse? Hiljuti kõneles Piret Raud oma novellide sünnist ning mulle jäi meelde, kuidas ta olla läinud ühel ilusal, kuigi tema jaoks lohutul talveõhtul parki jalutama ning korraga tabanud teda tunne, et ta tahaks selle õhtu olemust kuidagi jäädvustada ning umbes aasta hiljem leidis ta sellele soovile ilukirjandusliku väljenduse.
Vabalt oleks võinud Piretil minna ka teisiti, sest enamasti ei vormu meie ümber või meie sisemuses hõljuvate lugude eosed teosteks. Eosed ilmuvad ja kaovad nähtamatusse, vajuvad lõpmatusse, hajuvad õhku. Meie aga hingame pidevalt sisse uute lugude võimalusi, sest igas eoses on olemas omaenda piiridest välja ulatuva loo potentsiaal. Iga eos on loo alge, mille tähelepanelik pilk lehvikuna lahti võib luua. Enamgi: iga viimane kui hetk, mida me oma elus läbime, on eos.
