Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Kirjandus ei ela mitte ainult kirjandusteostes või kirjandussündmustes, vaid ka oma mõjujõus ja selles, kuidas mõjujõud ilmneb. Mõnikord võib mõju ulatuda vahetust kirjanduselust õige kaugele, leida ilmnemiseks sama imelikke teid kui Jumal. Räägin selle ilmestamiseks ühe isikliku loo.
Gümnaasiumi ajal tegin koos klassivend Istvani ja paralleelklassis käinud Pärtli ja Kaidoga bändi. Pärtel ja Kaido olid erilised irvhambad, rebisid kogu aeg vaimukat kildu ja armastasid absurdihuumorit. Ükskord, vahetult enne keskkooli lõppu, pidime minema sõjaväelaagrisse. See juhtus nõukogude režiimi surmaagoonia alguses, ajad meie lõbusa olemise taustal olid ärevad. Meid majutati suurde kasarmusse ning Pärtel, kes magas mu kõrvalvoodis, tõusis esimesel õhtul enne uinumist istukile ja küsis minult: „Ega sa, Ferdinand, unes nurru ei löö?“
Pärtli ajuvaba kild hakkas mulle sel määral meeldima, et võtsin Ferdinandi endale mõneks ajaks lisanimeks. Kirjutasin igale poole alla „Jan-Ferdinand Kaus“. Alles aastaid hiljem hakkasin mõtlema, et kust Pärtel sellise nime peale tuli. Julgen panustada surematule virtinale: „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi“. Pärtlilt igatahes igati kontekstitundlik leid, sest teatavasti annab Jaroslav Hašek samas lauses teada, et Švejk, kellele virtina lause oli mõeldud, oli vabanenud aastate eest sõjaväeteenistusest, „kui kroonuarstide komisjon ta lõplikult lolliks tunnistas“ – unistus, mida jagasid toona, 1989. aastatel, koos minuga paljud sõjaväkke mineku lävel seisnud poisid.
