Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Joseph Grand on Albert Camus’ romaani „Katk“ tegelane, kes püüab kirjutada romaani, aga ta pole jõudnud kaugemale esimesest lausest, mida ta pidevalt üle kirjutab: „Ühel ilusal maikuu hommikul ratsutas elegantne amatsoon uhkel raudjal märal mööda Boulougne’i metsa õitsvaid alleesid“ (tlk Henno Rajandi). Grand loeb selle lause ette ja kommenteerib: „See siin on vaid visand. Kui ma ükskord suudan täiuslikult edasi anda pildi, mis mu kujutluses on, kui minu lause omandab selle jalutussõiduga ühise rütmi – üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm, siis on ülejäänu juba lihtsam, ja mis peaasi, juba alguses tekib nii tugev kaemus, et võib ütelda: „Müts maha!““
Eks iga kirjanik otsib rohkem või vähem teadlikult täiuslikku lauset. Teen seda minagi, aga alati, kui tundub, et mu keeletaju on tabanud elu tuuma, püüdnud reaalsuse kinni nagu entomoloog putuka, pistab too putukas varem või hiljem putku.
Aga ma olen täiesti ootamatult puutunud kokku peaaegu täiusliku lausega, mille ees pidin tunnistama: „Müts maha!“. See juhtus mõni aeg tagasi loovkirjutamise kursusel, kui üks mu tudengeid Õnnela Kliimant alustas oma loovülesannet järgmiselt:
Ma olen joonistatud oma möödunud päevade tuhaga.
Olin hämmastuses. Täpselt see lause, mida olin aastaid aimamisi otsinud! Ideaalne inimliku konditsiooni kirjeldus: mälu pakub meile ainult möödunud päevade tuhka, aga tuhk pole ometi eimiski, samuti pole tuhk sugugi identne kaosega, vaid selles peituvad mingid mustrid ja pildid. Nägin lauset, mis on mahult petite, aga sisult grande!
Miks ma nimetasin Õnnela lauset „peaaegu täiuslikuks“? Sel on üks viga – see pole minu kirjutatud. Ent olen õnnelik, et selline lause leidis mu juurde tee. Ning ega polegi vahet, kust täpselt täiuslikud laused ilmuvad. Peaasi, et nad ilmuvad; et nad on võimalikud.
