Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Mulle meeldivad kihilised kirjutised; lood ja luuletused, mis sisaldavad teisi lugusid, mis rajavad radu teiste tekstide juurde. „Hamlet“ on Boriss Pasternaki suurromaani „Doktor Živago“ nimitegelase luuletus, mille kihte pole raske märgata. 1) Pealkiri – ja ka luuletuse sisu – osutavad William Shakespeare’i surematule Taani printsile, aga ühtlasi ka kõigile neile, kes on Hamletiks kehastunud või end Hamleti positsioonis tundnud. 2) Luuletuse autor Boriss Pasternak on asetunud „Hamletis“ metanarratiivsesse mängu, nii et lugeja saab lugeda luuletust kui suure üksiklase ja veel suurema armastaja Juri Živago filigraanset ilukirjanduslikku katsetust. Selline võte pühitseb kirjaniku ja tegelaskuju omavahelist lähedust. 3) Pasternak elas raskel ajal ja püüdis ühildada pea võimatut: rääkida tõtt ja jääda ellu. Seda öeldes kuulen kõrvus kurjakuulutavat tirinat Pasternakide korteris, helistab piipu popsutav Claudius, et küsida, kas mees, kes kirjutas osseedi torsost, on geenius või mitte. Pasternak ei suuda oma sõpra päästa. 4) Luuletuse on tõlkinud eesti keelde Marie Under, ja see tõsiasi toob meelde Baudelaire’i proosapoeemid ja Ibseni „Peer Gynti“, aga ka teised meie kirjandusloo suurnimed, kes jõudsid kõige muu hulgas tegutseda esmaklassiliste eestindajatena – minagi kuulun nende hulka, kes kasvasid üles A. H. Tammsaare tõlgitud „Kuritöö ja karistuse“ ning „Dorian Gray portree“ saatel. Seetõttu kõlab Borissi kirjutatus kaasa mitte ainult Juri saatus ja Hamleti vaim, vaid ka Marie hääl.
Toredaim on aga see, et kõike eelpool öeldut saab pidada vaid sissejuhatuseks. Otsekui oleksin rääkinud meeldiva inimese ilusast riietusest. Kõige tähtsam on see ajatu, mida Hamlet „Hamletis“ meile kõigile ütleb: „Elu pole üle välja sirge tee.“
