Peter Høeg „Piiri peal“, taani keelest tõlkinud Tiina Toomet, Eesti Raamat 2004 (originaal 1993)
Tor Åge Bringsværd „Pinocchio paberid“, norra keelest tõlkinud Arvo Alas, Loomingu Raamatukogu 1988 (originaal 1978)
Karantiiniaeg kipub ikka ängistust tekitama. Kui kuradit saab Peltsebuliga minema ajada, siis soovitaksin veidi teistsugust ängi, lapse ängi temast palju suuremas ja vägevamas maailmas.
„Mis on aeg?“ küsib Peter Høeg romaani „Piiri peal“ päris alguses. Teatud moel haakub see teos Mari Rebase soovitatud romaaniga „Harry Augusti esimesed viisteist elu“. Lineaarsel ajateljel toimuvate korduvate sündmustega tegeleb ka „Piiri peal“ minategelane Peter, ehkki see pole elude kordumine, vaid lihtsalt ühe erakooli tunniplaan. Miski paneb Peterit ja tema kooliõde Katarinat kahtlustama, et selle taga on mingi suurem plaan, et ajaga manipuleeritakse ja samaaegselt manipuleeritakse ka lastega. Taani heaoluriigil on Høegi teostes alati oma sünge külg, nii ka siin. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega – koolidirektor Biehlil on projekt, mille abil loodab ta integreerida kõik õpilased, hoolimata nende taustast ja vaimsetest võimetest ühtsesse koolisüsteemi. Aitamisest saab aga pidev järelevalve ja suunamisest karistamine, ka füüsiline. Erinevalt teistest Høegi romaanidest (nt „Preili Smilla lumetaju“, „Susani efekt“), kus tegelastel on lausa Marveli koomiksitega võrreldavad supervõimed, on Peter ja Katarina suhteliselt tavalised kooliõpilased, traagilise saatusega küll ja ehk keskmisest nutikamadki, aga igati usutavad. Aga kas nad suudavad selgitada aja olemust ja selle võimu inimeste üle? Lootust ja võimetust on timmitud sellises vahekorras, et lootus jääb murdosa võrra peale
Tor Åge Bringsværdi „Pinocchio paberid“ on eelkõige ulme-krimilugu, mille eelkäijaiks võiks pidada J. Potocki „Saragozast leitud käsikirja“ või isegi E. T. A. Hoffmanni „Õpetlikke ülestähendusi Kõuts Murri sulest“ (mida siinkohal samuti soojalt soovitan) ja järeltulijaiks nt Dan Browni Robert Langdoni romaane. Siin on keskmeks teadmata kadunud ungari folkloristi Varga käsikiri, mis müüte ja ajaloofakte kokku segades käsitleb ühelt poolt tehisinimeste ning inimeste ja loomade ristandite loomise võimalikkust ning teisalt sellele vastu seisvat ja tasakaalustavat taimeriiki (Lille-Peter, Pinocchio ja puust prints on kaitsja erinevad reinkarnatsioonid). Samas on see jällegi lugu lapsest, kes peab alluma, alluma Heale Haldjale, „pimesi tema käsu järgi käima“, sest muidu ootab teda karistus – pikk nina.
Need romaanid esindavad minu jaoks ka omamoodi nordic noir’i, mitte just ilmtingimata sellist, mida tavaliselt selle mõiste all silmas peetakse, aga ometi sellega suguluses olevat. Ilmselt ei ole lihtviisiline kokkusattumus, et „Pinocchio paberites“ tegutseb Ungari politseinik Szluka, kes kümnend varem oli olnud abiks komissar Martin Beckile Per Wahlöö ja Maj Sjöwalli krimiromaanis „Mees, kes haihtus nagu suits“.
