Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Olen mõelnud Irenele omajagu. Eestikeelsete lugejate ette ilmus Irene 2022. aasta alguses, kui avaldati soome kirjaniku Tommi Kinnuneni romaan „Ei öelnud, et kahetseb“. Kuna olin selle romaani tõlkija, tuli mul lasta Irene endale väga lähedale.
Romaan räägib rühmast soome naistest, kes pääsevad Teise maailmasõja lõpul, 1945. aastal imekombel vangistusest ja hakkavad Norra piirilt kodu poole kõndima. Kuna nad kõik tegid koostööd saksa okupatsioonivägedega, on neil vangilaagris juuksed maha aetud, mis muudab rännaku eriti ohtlikuks, sest natsidega häid suhteid loonud inimesi ei vaadata just ülearu sõbraliku pilguga. Kinnuneni tähelepanu keskmes on Irene-nimeline naine, kes on hellitanud ühe saksa ohvitseri seltsis tulutuid lootusi paremast elust ja kõnnib pärast mehe põgenemist nüüd läbi Lapimaa, ees ootamas illusioonide täielik purunemine.
Kinnuneni romaan liigitub arhetüübilt odüsseiaks. Aga selliseks odüsseiaks, mis ei lõpe kojujõudmisega. Irene kõnnib vabadusse, milles tal pole õieti kohtagi. Lugejad lahkuvad Irenest teadmisega, et ta jääbki oma kodumaa teedele ja radadele ekslema. Kinnunen jätab lugeja otsustada, kas Irene leiab endale ülepea peavarju ja kui leiab, siis kui kauaks.
Pole raske kujutleda, et Irene kõnnib siiani ringi. Lugeja saab sel juhul mõelda mitte ainult temale, vaid ka endale, endas pesitseva hirmu ja usalduse määrale. Kas parem võõrast karta kui usaldada – või vastupidi? Usalduse küsimust ei tasu unustada, sest Irened on teel.
