Jan Kaus
Uue raamatu ostmises on alati midagi pidulikku. See on omamoodi kahepoolne inauguratsioon, raamat saab endale esimese „töökoha“ ja raamatu omanik verivärske kolleegi. Seevastu antikvariaatide raamatud on juba elu näinud, käinud käest kätte, paljudel neist on selja taga pikk elu, mõnelgi palju aastaid unustuses. Kusjuures leidub eriti sümpaatseid antikvariaate – näiteks too Viljandis Lossi tänaval asuv raamatupood –, mis tundub ise olevat unustusse vajunud, asuvat väljaspool moodsa aja elurütme. Vallandatud trükiste varjupaik. Vana raamatu ostmises on seega alati midagi nukrat: pole õieti aru saada, kas raamatule meeldiks antikvariaadi riiulil edasi tukkuda ja vanu aegu meenutada või valmistab veel üks elupööre talle rõõmu, äratab ta tardumusest. Eks see sõltub omajagu ka lugejast. Püüan mitte unustada, et sageli on antikvariaadist soetatud teos minust vanem.
Üks põhjus, miks mulle meeldib antikvariaatides tuhnida, peitub raamatutesse jäetud jälgedes, olgu need nähtavad või nähtamatud. Jäljed kinnitavad, et raamatul on selja taga omaenda kordumatu elu. Kui parafraseerida inimelu ja statistika võrdlust, võib öelda, et raamatusse jäetud jäljed toovad tiraaži tagant nähtavale eksemplari. Eriti meeldivad mulle sissekirjutused. Kunagi mõjusid need häirivalt, enam mitte. Võib-olla seetõttu, et olen ise vanem, ning minusse on päris paljud inimesed midagi sisse kirjutanud.
Sageli pole võimalik teada sissekirjutuste (täit) tähendust. Mõni raamat on kingitud sünnipäevaks, aastavahetuseks või koolilõpu puhul, mõne pühenduse juurde pole kinkija selgitust märkinud. Osade raamatute sees on märkused või märkmed, mõnes omaniku allkiri. Mu ema lisas ka meie koju hangitud raamatutesse oma allkirja, kusjuures alati esikaane sisekülje vasakusse ülemisse nurka. Kuna emal on ilus käekiri, muutusid tema allkirjad minu jaoks sama loomulikuks kui kirjastuse logo tiitellehel; ema nimi sümboliseeris mu jaoks nagu viimast instantsi, mis raamatu heaks oli kiitnud. Nooruses viskasin ema eeskujul ka ise esikaante sisekülgedele oma „gramm autot“, aga hiljem loobusin sellest, sest elasin läbi faasi, mille kohaselt ei tohtinud raamatutesse ühtegi jälge jätta. Ometi asub mu koduses raamatukogus aukohal 1957. aastal „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarjas välja antud, tõsiselt kapsastunud, narmendava köitega „Pál-tänava poisid“, mida mul oli kombeks lugeda lapsepõlvesuvedel söömise ajal. Vanaemale see üldse ei meeldinud – raamat köögilaual! –, aga mu harjumusele kätt ta ette ei pannud. Seetõttu leiab nimetatud eksemplari lehekülgedelt luitunud jälgi kõikidest vanaema toitudest.
Hiljuti juhtus raamatutesse jäetud jälgedega üks väga tore lugu. Sain nimelt enda käsutusse hulga Loomingu Raamatukogusid, mille tagakaanele on käsitsi kirjutatud „18-10“. (Huvitav, kelle käsi neid numbreid kirjutas? Keegi postkontorist? Kas see inimene – või need inimesed? – on veel elavate kirjas?) Nagu arvata, on tegu aadressiga, sest Loomingu Raamatukogu eksemplaride tagakaantel on selle jaoks eraldi lahter: „Tellija aadress“. Vanasti asus kõnealune lahter tagakaane ülemises vasakus nurgas, praegu alumises paremas nurgas. Igatahes, maja nr 18 ja korter nr 10 mängisid mu noorpõlves väga olulist rolli. Seal elasid mu sõbrad Rigo ja Arpo. Nad on vennad, Rigo on vanem, Arpo noorem. Rigo oli keskkooli ajal mu klassivend ning veel tükk aega pärast keskkooli mu üks paremaid sõpru. Hiljem hakkasin rohkem suhtlema Arpoga, sest meil tekkis ühine bändivajadus ja veel praegugi musitseerime koos Jan Helsingi nimelises ansamblis. Mõni aasta pärast keskkooli lõppu sai Rigo enda käsutusse ka kõrvalkorteri (ehk siis aadressi 18-9), kus veetsime noorusajal hulganisti elamuslikke päevi, õhtuid ja öid.
Eelmise suve lõpul võtsid Rigo ja Arpo minuga ühendust, sest nad lahkusid aadressilt 18-10. Kolimise käigus olid nad kaevanud maja keldrinurgast välja suure hulga päris hästi säilinud Loomingu Raamatukogusid. Asi selles, et Arpo ja Rigo ema Ilma oli suur lugeja. Enne laste sündi olevat ta osalenud kirjandusringis ning tema päevikutest selgub, millise kire ja põhjalikkusega ta kirjandusse suhtus. Ilma olevat ka ise ilukirjandusega kätt proovinud, aga ta katsetused pole kahjuks säilinud. Mul on Ilmast ainult head mälestused, olgugi et mu noorpõlves ei mänginud selles rolli mitte tema lugemus, vaid külalislahke hoiak. Ilma näol oli alati siiras naeratus – ja on mu mälus siiani, püsivalt. Keldrist leitud LR numbrid kuulusidki Ilmale. Rigo ja Arpo tahtsid, et vaataksin kastitäie üle ning selle tulemusena ladusin endale kotti paarkümmend eksemplari, peamiselt 1986., 1987. ja 1988. aastakäigu numbrid. Raamatud ajast, mil käisime Rigoga keskkoolis. Kasti inspekteerides sain aru, kuidas ma ei osanud neil aastail Rigo juurde tormates aimatagi, et postiljon oli võib-olla just hetk tagasi kukutanud Ilma jaoks postkasti Loomingu Raamatukogu uue numbri. Üle kolmekümne aasta hiljem on mõned neist sealt postkastist nüüd minu koju jõudnud. Iga kord, kui võtan kätte Loomingu Raamatukogu eksemplari, mille tagakaanel silman numbrikombinatsiooni 18-10, viivad mõtted mind nooruspõlve pilgaritele, tundidele täis ammendamatuna tunduvat aega ja elujõudu, aga ka alati lahkele Ilmale. Tema pilk tabas neid raamatuid esimesena ja minu pilk järgneb talle. On tore mõelda, et pisike osake Ilmast elab nüüd mu kodus. Pühendangi selle loo Ilma mälestusele.
