Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Netist saab osta sellise tekstiga särke. Mis tähendab, et lause elab oma elu, kuigi pole üldse kindel, kas Gustave Flaubert on kuidagi sedasi ülepea öelnud (lause teine versioon kõlab: „Madame Bovary, c’est moi“). Võimalik, et Flaubert lausus seda kellelegi kusagil seltskonnas, see keegi ütles seda kellelegi teisele edasi, kuni 1909. aastal keegi kolmas selle kirja pani. Kui arutasin asja Triinu Tammega, tsiteeris ta üht lauset klassiku kirjast: „Bovary oli minu jaoks enneolematu „tour de force“: teema, tegelane, võtted jne, kõik see pole mina“ („Tout est hors de moi“). Mis tähendab, et Flaubert’i jaoks oli Emma Bovary midagi nõnda võõrast ja teistsugust, et ta pidi tegema ekstra jõupingutuse, et Emmaks kehastuda, tema vaatevinklist maailma kirjeldada, tema meeleseisund omandada.
See tundub loogiline, sest on ju Flaubert öelnud, et iga teos, kust autor välja paistab, tuleb hukka mõista. Ent kas see tähendab, et „je suis Emma Bovary“ ei kehtigi? Minu arust mitte. Kui Flaubert’is polnuks Emmaga mitte kui midagi ühist, siis ei saanuks ta ju ka Emmat välja mõelda ja väljamõeldisse kui iseseisvasse olendisse sisse elada. Flaubert oli Emma vahendaja, tema tõrges, ent ustav saadik, Emma siseilma tõlkija – on ju teada, et parim tõlge on selline, kust tõlkija välja ei paista.
Ent on veel üks tõlgendusvõimalus. Lauset võib mõista nii, et igaühes meis elab oma sisemine Emma Bovary. Keegi meist pole tema, ent igaühes meist on midagi temast. Mis see võiks olla? Kalduvus uskuda oma lootusi sedavõrd, et need muutuvad illusioonideks. Kalduvus oma kujutlustesse klammerduda ja neid reaalsuseks pidada. Oht kaotada kontakt tegelikkusega. See oht kummitab meid kõiki, nii et võib südamerahuga öelda: „nous sommes tous Madame Bovary.“
