Festivali ootuses ühendame sügise ja kevade sujuvalt tähestikust inspireeritud mõtisklustega Jan Kausilt – eks ikka kirjandusest, kuid mitte ainult.
Ma pole väga suur koomiksite lugeja, ent mõned piltraamatud mängisid mu vaimses kujunemises suurt rolli ning seda ka ilukirjandusliku väljenduse parema tajumise mõttes. Näiteks Priit Pärna „Tagurpidi“ ei paku mitte ainult ägedat omamaailma, vaid ka keelelist tulevärki. Mäletan, kui vaimustavalt kõlas Antsu onu paradoks, kui ta selja taha vaadates hüüatas: „Ettevaat … tahtsin öelda – tahavaatust … ei – ikkagi ettevaatust!“
Eriti armsad on mulle karikaturisti ja kunstniku Olimar Kallase koomiksid. Mul on mitu omavanust sõpra, kellega võime vahetada peast Kallase koomiksitest pärit repliike, mõistes teineteist poolelt sõnalt: „„Olete te jäätükk või inimene?“ „Kahjuks ei kumbki – olen krahv!““ Kallase kirjutatud repliigid pole nõnda otseselt absurdsed nagu näiteks Priit Pärna tegelastel, ent neis on tajuda mingit võluvat, kergesti meelde jäävat veidrust. Nojah, mõnes mõttes pole Olimar Kallase keeleline andekus sugugi imelik, oli ta ju Teet Kallase vend. Olin väga rõõmus, kui kolleeg Jaak Urmet koondas 2006. aastal oma kirjastuse Jutulind alt Olimar Kallase koomiksid üheks kõvakaaneliseks teoseks, pealkirjaks „Kogu lugu“, sest need 1970.-1980. aastate vihikud hakkasidki juba ära lagunema.
Kallase maailmas tegutses ka üks kirjanik, nimeks Ulmik. Tore episood leiab aset siis, kui Ulmik saab uue raamatu eest honorari. Raha põleb Ulmiku taskus, ta soovib kaubahallis osta „20 tavalist ja 20 kikilipsu.“ Hiljem läheb ta sõbraga kohvikusse, kus ta tellib kasti Pepsit ja „kaks firmatorti“. Samas tuleb märkida, et hoolimata kohatisest emotsionaalsest ülesköetusest mõjub Ulmik igati sümpaatselt, täitsa normaalse inimesena, kellele saab keerulistes olukordades toetuda. See sisendab lootust.
