Maarja Jaanits
Aprillikuu tolm on tänavailt uhutud ning lehekuu kannab taaskord auga oma nime. Tärkavate lehtedega võidu on ellu ärganud ka HeadReadi kava. Esmalt tõstsid pead uudised ühe või teise kirjaniku osalusest. Siis hakkasid “kava” rubriigis nimedele lisaks kohad ja kellaajad end päikese poole sirutama ning kõige viimaks lõid kalendris esinejate tutvustused ja pildid haljendama.
Nüüd on siis käes see hetk, kus tuleb tühjad leivakotid põue pista, käärid pihku haarata ning suunduda ühe kevadise turgutava kirjandussupi tarvis naate ja nõgeseid, see tähendab, paremaid etteastumisi jahtima. Sest, noh, üllatus-üllatus (nagu kõik ammu teada ja etteplaanitud asjad ikka (nt jõulud), nii tuleb ka iga-aastane kirjandusfestival lõpuks alati ootamatult kätte). Muidugi on palju ka neid hoolsaid korilasi, kel juba ammuilma teada, et kes on kes ning keda kuulama-vaatama minna, lemmikteosed autogrammi ootuses näpus, aga …
Aga mõni (jaa, räägin endast) ehk vaatab tänavust kava nagu karjamaalt püütud vasikas võiks vaadata automaatsöötjat. Kes need autorid kõik on* (ja mida nad siin teevad)? Täiesti piinlik kohe – ütlejal siis. Vahepeal on salamahti jälle suur hulk vett merre voolanud ja palju raamatuid avaldatud ning sellal kui mina nurgas uhkust tundes end koolipõlves möödavingerdatud Dostojevskist läbi närisin (tegelikult muidugi mitte), on mitu bestimat sellerit ja kaasaegset klassikut jõudnud märkamatult uudiskirjanduse riiulilt läbi käia.
Tuleb muidugi tunnistada, et natuke nagu oleks ikka eluga kursis ka – Youtube käis vahepeal taustaks ja isegi Poola eurolaulu reklaamiti seal, ning Delfi pealkirjad on jooksvalt läbi loetud – sellest jäigi vast ekslik mulje, et ega suurt midagi kirjandusvallas juhtunud pole … Aga nüüd, saate aru, tulevad nad kohale. Päriselt! Ei istugi oma laudade ja kompuutrite ja trükimasinate taga ega pliiatsid näpus pargipinkidel, vaid ronivad toolile, hõõruvad kõigile nina alla fakti, et taaskord on mõned sõnad kunstipäraselt (või šokeerivalt) ritta seatud (ja et sellel konkreetsel järjestusel on nüüd aastakümneteks pant peal, ärge katsugegi järgi teha).
Küllap leiab üksjagu lugusid sellest, kuidas kirjanikud lähevad kohtumisele lugejatega – kes bravuurikalt, kes pohmakaga (selline teoreetiliselt klassikaline maneer, eksole, siin eesrindliku alkoholitarbimisega riigis), kes närv sees, kes ei tea mida rääkida, kes peab arvestama tsensuuriga (Christa Wolf) jne. Aga tuleb välja, et ega lugejal pole kergem minna kohtumisele kirjanikuga. Eriti, kui ta polegi jõudnud veel midagi lugeda. Kas kirjanik pettub väga, kui rahvas midagi tarka küsida ei oska? Ja rohkemgi veel … kas ma äkki kulutan need pöördumatud tund-paar oma elust ainult selleks, et kõval toolil niheleda ja kella vaadata, äkki peaks ikkagi hoopis alukate väel kodus mahla jooma (sestnoh, terviseteadlik lugeja võib ju kalsarikänni kohandada alkoholivaba eluga).
Festivalikülastus ei ole mingi naljaasi, ma ütlen teile. Lugeja (eriti lugeja, kes polegi tegelikult midagi lugenud) läheb kohale, närv sees, näpp värisemas, kotis igaks juhuks võileib ja joogipudel ja kes teab, äkki raamat – et puhuks, kui on igav (või puhuks, kui saab autogrammi, ka seda võib juhtuda).
Aga siis ma mõtlen, et tegelikult on see kohtumine kirjanikega ja kohtumine lugejatega üldse natuke jama värk. No mitte et see kohtumine oleks jama, aga see ettekujutus, et kui on kirjanik ja lugejad, et siis ongi juba automaatselt kohtumine kirjas. Selles mõttes, et mis tegelikult loeb on kohtumine inimestega, päriselt kohtumine … selline, mis ka (Üks Ene Mihkelsoni luuletus on Tornis kohtumisest, kes lugema juhtund) kohtumisena päriselt arvesse läheks. Ja selles arvestuses ei ole tegelikult määrav see, kas ollakse autorit lugenud või kas tekstid meeldisid või kui kuulus keegi on, mõnes mõttes on ehk isegi parem, kui neid asju mõõdukal määral ära unustatakse.
Sest kohtumise hetke maagia tuleb sageli hoopis puudutusest (sellisest vaimsest, igaks juhuks ei maksa ei kirjanikke ega lugejaid näpuga katsuda), vahetusest ja siirusest. Ning selles osas ei või kunagi päriselt kindel olla, millal see tegelikult juhtub, samas kui üldiselt võib kindel olla, et paljudel kirjanikel on ka ilma teose taha pugemata paljugi huvitavat öelda, kui ainult õigele soonele saab.
Ja siinkohal tsiteeriks veel Brandon Sandersoni (jajah, seesama ‘meerikamaa ulmekirjanik, kes kirjutab professionaalset meelelahutust ja mõtleb igasugu maailmu välja) umbkaudses tõlkes: “õnnelik olemisega on see nipp, et ei tule mitte iga naudinguhetke talletada ja selle küljes rippuda, vaid korraldada hoopis asju nõnda, et elus oleks palju hetki, mida oodata” (Oathbringer, kui ma vaid lehekülge mäletaks).
Ei ole ju põrmugi halb mõttetera ka siis, kui näiteks ulmekirjandust juba põhimõtteliselt mitte lugeda. Festival on kohe-kohe linnas! Koostagem siis oma isiklik kalender nõnda, et oleks kohe palju neid hetki, mida oodata. Ning kui olete nagu mina, kes ei tea, mida võtta, mida jätta, siis jätke julgelt juhuse hooleks ning valige aja ja koha järgi. Mis siis ikka saab niiväga halvasti minna kohtudes inimestega, kes kõik ühel või teisel moel või viisil armastavad lugemist, raamatuid, loomingut? Aga see-eest võib paljugi minna hästi, iga sündmus on üks võimalus selleks tõeliseks kohtumiseks, elamuseks.
___
Mina ise katsun taaskord iga päev kuhugi jõuda ning muljeid ka siin jagada. Tunnistan, et luule ja teater ja muusika on minust natuke kaugemal kui proosa. Seega selles vallas on valik raskem, näis, kuhu sammud lõpuks viivad, ehk näiteks sedapuhku VHK etteaste, sest mind huvitab näiteks mida, miks ja kuidas nad on valinud… Proosa vallas on aga alustuseks sihikul:
Tiit Aleksejev (ei ole ise jõudnud veel lugeda, kuid ma pole kuulnud nende esimese ristisõja raamatute kohta veel halba hinnangut, tundub, et see võiks olla taaskord osake eesti kirjandusloost, millest omal ajal osa saada) ja siis ma juba jäängi jälle jänni oma valikuga – sest kui lähemalt vaadata, võiks laupäevagi hommikust õhtuni Musta laega saalis veeta, ent nii ometigi ei saa. Kuulata võiks nii
Sirpa Kähköneni (sest soome keelt on vahelduseks alati mõnus kuulda, ning sellest, mis tunne oli olla kommunistlikele ideaalidele pühendunud, ei ole minu meelest veel kaugeltki piisavalt rääkida saadud … õieti, kui mõtlema hakata, siis näib üldse nagu oleks juba hiljagi, alailma oodatakse trauma möödumist, et asjadest rahulikult rääkida, kuid enne kui õige jutunigi jõuame hakkab juba jälle midagi kusagil käärima, ei?) kui ka
Narine Abgarjani (sest mind lummab see, kuidas „Taevast kukkus kolm õuna“ inimesi lummab), samuti tahaks kuulda, mida
Julian Barnes räägib, sest … noh, ei teagi täpselt miks.
___
*väliskülalised siis.
