Maarja Jaanits
„Kas luulet saab tõlkida?“ küsis Igor Kotjuh ning Doris Kareva, Aare Pilv, Paul-Eerik Rummo, Kalju Kruusa ja Eda Ahi vastasid. Küllap pole vaja öeldagi, et üldjoontes oldi selle tegevuse võimalikkuses ühel meelel – vastasel juhul oleks edasist arutelu ähvardanud äärmine lakoonilisus.
Ja kuidas üldse öelda, et oled pikki aastaid teinud ilmvõimatut, paljudest erinevatest keeltest sealjuures? Tõdeti, et (luule) tõlkimine paneb kasutama tavapärasest erinevaid vaimulihaseid ning avardab seeläbi tõlkija maailma, tõlget lugedes saame justkui osa tõlkija kohtumisest algtekstiga (huvitav, kuidas seda kohtumist võtta, kui tõlgitakse omaenese tekste?) … ja veel palju muud. Puud praksusid, kamin ajas protestiks halli taeva vastu suitsu sisse ning sealsamas, mikrofoni ees, jagasid luuletajad-tõlkijad oma kohtumisi kaugete ja lähedaste, ammusurnud ja väga elusate autorite tekstidega…
Nagu vanalinnas ikka, ei ole aeg ja ruum päris tavalised – kahe minuti ja paari pika sammuga võid jõuda keskaegse kloostri külalislahkusest 60ndate Tallinna, et siis täpselt enne algust end tagasi tänasesse aega istutada. Luulest on jõutud autobiograafilise ainese puudutusjõuni, sest eesti keeles ilmunud „Vanaemadest ja lastelastest“ on vägagi ausalt autobiograafiline käsitlus. Kirjutada peaaegu et valusa aususega nõnda, et jutustajahääl jätab endale alati väärikuse olla üheselt subjektiivne, näib kummalisel kombel andvat üldistusjõule hoopis juurde. Olulist rolli mängivad raamatus autori suhted oma lastelaste emaga, mille kohta ta ütleb, et oli väga teadlik otsus, mitte üheski kohas pretendeerida oletustele, mida teine inimene mõelda või tunda võis. Ei, see ei ole hoolimatus vaid lugupidamine, teise osapoole puutumatuse ja väärikuse säilitamine – sest igaüks saab ainult ise teada, mida ta tegelikult tundis või mõtles.
Järgmiseks vallutavad Musta laega saali lava britid ja Victoria ajastu lööb oma detailirohkuses peaaegu et hinge kinni. Jason Goodwin ei ole ilmselgelt omal ajal ajalootunnis aega aknast välja vahtimisele raisanud ning tundub, et A. N. Wilson võiks sealsamas Victoria aegadest lõdva käega paar järge paberile visata. Jutt käib poliitikast, ühiskonnast, Põhja-Iirimaast ning loomulikult Charles Dickensist ning tema kriitikast ühiskonna suhtes, kus igasugused sotsiaalsed garantiid praktiliselt puudusid. Ja tuleb välja, et Dickens oli Stalini suur lemmik ning tema teoseid on loetud heaks näiteks kapitalismi õudsest olemusest. Kuigi, nagu A. N. Wilson välja toob – Dickens tahtis ju ka öelda, et indiviid ei tohiks langeda süsteemi ohvriks, mis muidugi ei kõla nagu põhimõte, mille kommunistlik kord endale südamesse oleks võtnud…
Olgugi, et oleme tänapäeval 19. sajandist ühiskondlikus mõttes vägagi palju paremuse poole liikuda suutnud, siis ühes asjas võiks küll ka möödunud aegadelt õppust võtta – nimelt olla Victoria aegse poliitika omapäraks enesekriitilisus, ning mis leiti valesti olevat, seda ka tõsimeelselt arutati ja asuti kohe ka paremaks muutma. Tänapäevase poliitilise masinavärgi mõnevõrra kaudse ja aeglase ning ka leigena tunduva pöörlemise juures mõjub selline lähenemine kahtlemata värskendavalt.
Tunnike hiljem astus rahva ette duo Mait Vaik ja Paavo Matsin. Mõtlen, et kui need kaks arvaks heaks ka püstijala komöödia vallas ilma teha, siis ei paneks keegi seda väga imeks. Rahuldustundega võib siiski nentida, et võrdlemisi kõrge naerutusfaktor ei saanud kummatigi takistuseks sisulisele poolele. Üheks võtmesõnaks on Usuteaduste instituut, luterlus sügaval Nõukogude ajal ning selle rolli muutumine omamoodi hariduse kantsist ja vaimsest vastupanuliikumisest ühiskonna servainimeste pelgupaigani ja unarvallaks koos tormiliste 90ndate saabumisega (allakirjutanu ähmases kokkuvõttes, nagu ikka, esinejad kipuvad originaalis märksa nüansirohkemad ja artikuleeritumad olema). Nõnda siis, kellele see maailm võõras on, ei maksa pidada kirikuõpetajate ja piiblisõna esinemist Mait Vaigu tekstides mingiks autori eralõbuks, vaid tegemist on hoopis ühe olulise nurgakesega üldisemas ühiskondlikus ja kultuurilises kontekstis.
Juttu tuli ka toonekurg Juku hingeelust (Paavo Matsin „Must päike“), ent küsimus autori isiklike hirmude osas seoses ühiskonna musta tulevikuga jäi vastuseta. Kuidas siis sellega on, kas toonekured on lambad ja kas lastesse võib ikka tõesti nii optimistlikult suhtuda? Aega jäi lõpuks, nagu ikka, väheks. Aga eks siis lugegem… kuni uute kohtumisteni.
Tundus, et ega enam ometi oluliselt lõbusamaks ei saa minna. Lava võtsid üle Kontrabass, Mingo Rajandi ja Jan Kaus ja seda, kuidas üks pill muusiku käte all justkui helilisele kommunikatsioonile uue tähenduse annab on alati nauditav kuulda, ent Sitika kohtamise lugu pani kogu ilmekusest hoolimata korraks muretsema, et ega asi ometi päris jandiks ära ei kisu. Ei kiskunud. Kava oli kavalalt kavandatud. Rahvas sai üles soojendatud nii koomilisema kui filosoofilisemaga (Paul-Erik Rummo sõnum mõistmisest hukkamõistu asemel on muidugi niiehknaa surematu), et olla valmis vääriliselt hindama Jan Kausi luulet (tsiteerin mälu ja kuulmise järgi: „tütütütüti, hahahahha“, lõppu ära ei ütle). Kõige kulminatsiooniks esitati aga Kätlin Kaldmaad … see maa tuleb avastada aeglaselt, pimeduse südames … (ei ole ilmselt täpne tsitaat). Ja tõesõna, sellel esitusel oli ikka kohe tõsiselt võimu. Kõik me koos avastasimegi seda maad, pimeduses … Mingo Rajandi ja Jan Kausi rütmis, aegamisi. Khm, ja noh, küllap võib seda teksti võtta ka üsnagi erootiliselt … selles võtmes olgu siis öeldud, et see metafoorne maa, mida seal kollektiivselt avastati oli ikka pigem tekst või nii … et mingeid arusaamatusi ei tekiks.
Kava järgi sai maadeavastusega järjekordne festivalipäev õhtusse. Terasemad lahkujad aga pidid siiski märkama, et üks sündmus oli ametlikku programmi märkimata jäänud (arusaadavatel põhjustel, muidugi, sest kõike ei olegi mustvalgel alati võimalik selgitada). Nimelt, nõnda nagu on hoolt kantud krimisõprade eest, ei unustatud ka õõvalembe. Rannaalade suveöises hämarikus toimus hiline kohtumine Stephen Kingi uduga. Osalejate arvu oli viletsa nähtavuse tõttu raske hinnata, ent tumedate kujude ilmumissageduse näis viitavat ürituse populaarsusele. Siin-seal võis mööda vägatamas näha pastakaid, millega roosad kombitsad autogramme jagasid…
*Valter Rummeli tõlkest, mugandatud.
